Eile magama heites tuli meelde, et ma pidin ju siia pildi postitama, et... kus see torm nüüd on siis?! Sest pühapäevaks seda ju lubati ja meil paistis siin küll terve aja päike ja oli täitsa rõõmus. Ei tasu ju enne õhtut hõisata... aga terve päeva jooksul ei tulnud seda järsku ilmamuutust, mis siin muidu väga tavapärane on! Ja ma tõesti tahtsin eile hõisata, aga lihtsalt ununes. Ja mida küsid, seda saad. Öösel läks selliseks maruks, et isegi mina - maailma suurim unekott - ärkasin üles (ja siis kartisin ka natuke)!!! Küll vaid ühe korra, niiet väga hull see olla ei saanud... aga siiski! Ja hommikul kõik toimis nagu tavapäraselt: bussid sõitsid, päike paistis, elekter oli, internet oli... ja siis võtsin uudised lahti. :( Päris kurb! Mulle muidugi ei mahu pähe ka see, et miks sa sellise ilmaga mere äärde jalutama lähed... või veel enam vette mängima?!?! Okei, isegi olen ju suure tuulega Pirita muuli peal pildistamas käinud, sest võimas on see tõesti... mul oli lihtsalt rohkem õnne siis lihtsalt! :(
Ühesõnaga, minust läks see tormituuleke küll mööda (phtui-phtui-phtui!), aga kooli jõudes selgus, et rongiliiklus ikka ka seisab suures osas (sellest ju Postimehes ei kirjutatud! :D Note to myself: pean hakkama siinkeelseid uudiseid lugema!). Ja Elizabethil näiteks territooriumi ümbritsev aed katki ja maja signa undab, kuna elekter kõigub. Ma olen karastunud. Loodan nüüd ainult, et see Eestist ka niisama vaikselt ja märkamatult mööda läheb, nagu minul siin...
Ja muidu oli täna jälle üks tore koolipäev. Hommikul ärkasin kohe hooga üles, et nädalavahetusel tegemata koolitööd ruttu järgi teha. "Kui kõike ei jõua, siis tee pool..." Nii tegingi. :D Tänane Event Design and Production tundus juba kuidagi ennastkordav olevat... ja mulle tundus, et ma ei olnud ainuke, kellele nii tundus. Ja Owen ise püüdis kuidagi osavalt selgitada, mis vahe üldse nendel ainetel on, mis me siin tema käe all teeme... seda ma kohe alguses kartsin, et see segamini minema hakkab! Ja hakkaski. Näiteks arutasime täna pikalt, et mis iseseisev ülesanne, mis aines oli... ja mis ajaks?! Täna oli näiteks mingi teema kinnitamise tähtaeg... hea et ma tänagi seda teada sain! :D Ehk siis esimene loengublokk oli natukese kuiva võitu, aga seminaris läks juba asi huvitavaks! Kuna seekord ei teinud me grupitööd, vaid tegutsesime paarides, siis sain ma "kõigist" grupikaaslastest aru! :D Päriselt on keeruline seda hiina keelt mõista, tulge ja üritage ise! :D Me pidime ürituse kontseptsiooni väljatöötama!!! Me võitsime (in my head, sest "võitjat" tegelikult ju välja ei kuulutatud, aga siiski... me võitsime! :D).
Ja nüüd kolm olulist teadaannet:
1) meil on siin ORAVAD!!!!! Märkasin juba mingi aja eest neid siin ringi lippamas ja tegutsemas, niiiiii nummmmmmid!
2) niiiiiiii faking pime on!!!!!!!! Ma olen valmis oma kella kasvõi kaks tundi edasi keerama, aga nii pimedas on küll ebameeldiv elada! Miu. :(
3) MA TEGIN PANNKOOKE PÜHAPÄEVA HOMMIKUL! Yum. Maailma parim hommikusöök seni! Toorjuustuga, mmm. Meega, ooo. :) :)
Ja et postitus ometigi nii lühikeseks ja konkreetseks ei jääks, siis räägin nüüd lähemalt oma köögi-maja-korteri-kaaslastest. Ma olen oma suurema frustratsiooni juba välja valanud, aga teine ring ei tee paha. Ehk siis mu suurim õudus unenägu saigi tõeks. Ma kartsin, et ma pean olema see väike kuri vanamutike, keda kellegi saiapuru häirima hakkab, aga kui tegu oleks vaid saiapuruga, poleks asi üldse nii hull! Näiteks mind isegi väga ei häiri, kui terve meie köök murjameid täis on. Ma kutsuks ka oma sõbrad mõnikord õhtust sööma, kui mul neid oleks. Isegi kui nende õhtusöök mõnikord pikaks ja lärmakaks läheb, mind see ei häiri (väga!), sest ma olen sügava unega. Ma teeks sama, kui mul sõpru oleks. Mis mind aga häirib, on see, et nii nagu asjad neist maha jäävad, nii nad jäävadki... Meil käis reedel koristaja-tädi ja ma sain sellise peapesu (sellepärast, et ma juhtusin all köögis olema "õigel ajal"!), et miks meie pliit nii räpane on... haalllooo, ma võin ühe käe näppudel üles lugeda, mitu korda ma selle nelja nädala jooksul reaalselt midagi kokanud olen!!! Tädi käis reedel (ehk kaks päeva tagasi) ja meie elamu olukord on umbes sama nagu neljapäeval... ja nii on see iga nädal. Kuidas see selliseks saab, ma ei tea... kui ma teaks ja näeks, ma ütleks midagi. Mis veel lahe on? Suured poisid käivad nagu suured poisid. Ükskõik, kas kell on hommikul kell 7.32 või õhtul 23.54. Teised inimesed elavad KA siin majas... ja nagu nad ei teaks, et seinad on papist. Mulle päriselt tundub, et nad isegi astuvad meelega tümaki-tümaki nii kõvasti kui vähegi võimalik. Ja mina lollpea püüan isegi uksi sulgeda nii, et see häält ei teeks... üks kõik, mis kell on! Tahate veel? Mulle näiteks ei meeldi, kui keegi minu teadmata minu asju võtab või kasutab. Lood oleks teised, kui ma seda ju teaksin ja minult nõusolekut küsitakse. Pannilabidas pannilabidaks, aga mu meelest ei ole lihtsalt viisakas teise nõudepesuvahendit umbes liitrijagu kasutada. Ma olen ju näinud, kuidas nad seda "tarbivad" ja nemad on näinud, millise tilgakese mina nuustiku peale panen... ja täitsa nahaalselt arvavad nad, et ma ei saa siis aru, kui mu pudel pooltühi on lihtsalt ükspäev?!?! Ma isegi ei tule selle peale, et vaadata, mis teisel köögikappides on või mis süüa nad oma külmkapi riiulil hoiavad. Fakk juu, tõmba vähemalt oma kusele vesi peale ja pane poti kaas kinni, sitakott! Ja mis ma teha saan? Lähen hakkan suurtele täismõõtu meestele seda ütlema või? Vist väga mitte, peaks juba nii suur olema küll, et oskama teistega arvestada... Ja selle egipti-poisi ebastabiilsusest te juba teate... ei tule ka väga kasuks! Oeh, ja nii ma siin siis elan. Oma kiiksude ja hädadega! :)
[edit] - Hahaha, see viimane ots tundub nüüd lugedes küll väga kuri ja väga meeleheitlik ja masendav. Ja seega pean siinkohal ära märkima. et EI, ma ei taha veel koju. Hoolimata kogust sellest jamast, milles ma siin hulbin. On ebameeldiv, on häiriv. Püüan rohkem väljas olla ja vähem kodus aega veeta. Siiani pole õnnestunud...
Ja et postitus ometigi nii lühikeseks ja konkreetseks ei jääks, siis räägin nüüd lähemalt oma köögi-maja-korteri-kaaslastest. Ma olen oma suurema frustratsiooni juba välja valanud, aga teine ring ei tee paha. Ehk siis mu suurim õudus unenägu saigi tõeks. Ma kartsin, et ma pean olema see väike kuri vanamutike, keda kellegi saiapuru häirima hakkab, aga kui tegu oleks vaid saiapuruga, poleks asi üldse nii hull! Näiteks mind isegi väga ei häiri, kui terve meie köök murjameid täis on. Ma kutsuks ka oma sõbrad mõnikord õhtust sööma, kui mul neid oleks. Isegi kui nende õhtusöök mõnikord pikaks ja lärmakaks läheb, mind see ei häiri (väga!), sest ma olen sügava unega. Ma teeks sama, kui mul sõpru oleks. Mis mind aga häirib, on see, et nii nagu asjad neist maha jäävad, nii nad jäävadki... Meil käis reedel koristaja-tädi ja ma sain sellise peapesu (sellepärast, et ma juhtusin all köögis olema "õigel ajal"!), et miks meie pliit nii räpane on... haalllooo, ma võin ühe käe näppudel üles lugeda, mitu korda ma selle nelja nädala jooksul reaalselt midagi kokanud olen!!! Tädi käis reedel (ehk kaks päeva tagasi) ja meie elamu olukord on umbes sama nagu neljapäeval... ja nii on see iga nädal. Kuidas see selliseks saab, ma ei tea... kui ma teaks ja näeks, ma ütleks midagi. Mis veel lahe on? Suured poisid käivad nagu suured poisid. Ükskõik, kas kell on hommikul kell 7.32 või õhtul 23.54. Teised inimesed elavad KA siin majas... ja nagu nad ei teaks, et seinad on papist. Mulle päriselt tundub, et nad isegi astuvad meelega tümaki-tümaki nii kõvasti kui vähegi võimalik. Ja mina lollpea püüan isegi uksi sulgeda nii, et see häält ei teeks... üks kõik, mis kell on! Tahate veel? Mulle näiteks ei meeldi, kui keegi minu teadmata minu asju võtab või kasutab. Lood oleks teised, kui ma seda ju teaksin ja minult nõusolekut küsitakse. Pannilabidas pannilabidaks, aga mu meelest ei ole lihtsalt viisakas teise nõudepesuvahendit umbes liitrijagu kasutada. Ma olen ju näinud, kuidas nad seda "tarbivad" ja nemad on näinud, millise tilgakese mina nuustiku peale panen... ja täitsa nahaalselt arvavad nad, et ma ei saa siis aru, kui mu pudel pooltühi on lihtsalt ükspäev?!?! Ma isegi ei tule selle peale, et vaadata, mis teisel köögikappides on või mis süüa nad oma külmkapi riiulil hoiavad. Fakk juu, tõmba vähemalt oma kusele vesi peale ja pane poti kaas kinni, sitakott! Ja mis ma teha saan? Lähen hakkan suurtele täismõõtu meestele seda ütlema või? Vist väga mitte, peaks juba nii suur olema küll, et oskama teistega arvestada... Ja selle egipti-poisi ebastabiilsusest te juba teate... ei tule ka väga kasuks! Oeh, ja nii ma siin siis elan. Oma kiiksude ja hädadega! :)
[edit] - Hahaha, see viimane ots tundub nüüd lugedes küll väga kuri ja väga meeleheitlik ja masendav. Ja seega pean siinkohal ära märkima. et EI, ma ei taha veel koju. Hoolimata kogust sellest jamast, milles ma siin hulbin. On ebameeldiv, on häiriv. Püüan rohkem väljas olla ja vähem kodus aega veeta. Siiani pole õnnestunud...
No comments:
Post a Comment