Sportlikule nädalavahetusele joon alla!

Esiteks tahaks ma tsiteerida Mairit ja öelda: "Ime muna!" Jah, sina, kes sa ütlesid, et võrkpall pole Inglismaal väga popp ja tase on küllaltki madala, IME MUNA! Meil olid eile ülikooli võistkonnaga esimesed mängud BUCS'i raames, esimene divisjon. Toimus lausa tournament-day, sest osad ülikoolid, kellega me mängima peame, tulevad küllaltki kaugelt ning seega on mõistlikum juba mõned koolid veel kokku ajada ja kõik omavahel läbi mängida. Seekord toimus see kõik siin, Surrey Sports Parkis. Jõudsin õigeks ajaks kohale ja fun võis pihta hakata... ainuke probleem oli selles, et seda fun'i oli väga keeruline nautida, sest valutavad lihased ei aidanud mitte kuidagi kaasa! Päeva jooksul oli meil kolm mängu, kolme erineva ülikooli vastu. King's Collage, University Collage London and University of Sussex. Tegime seal vaikselt esimese mängu jaoks sooja ja siis tekkis dejavuu tunne... ja ma teadsin täpselt, kus ma seda sama juba tundud olin! Mind valdas samasugune hirm, kui ma nägin meie esimest vastast Guildfordi tiimi esimesel võistlusel. Pikad, lihastes, suured tüdrukud. Kes oskavad palli käsitleda! Fakkking hell, kui pikad nad ikka olid. Ja ma ei olnud ainuke, kes nii arvas. Kogu meie tiim oli nagu nuiaga pähe saanud ja esimese mängu saimegi kohe haledalt pähe. Lihtsalt mitte miski ei töötanud! Meil oli kaks sidet, aga ma saanud mitte kordagi tõsta tagant liinist tulles... ja ma ei saanud mitte kordagi lööma, kui ma ees liinis olin! :D Suht mõistlik süsteem. See oli väga tugev naiskond ja meie mängisime elus esimest korda sellise tiimiga sellises süsteemis kokku. Ja ma tõesti mõtlesin, et kui kogu selle divisjoni tase selline on, siis oleks me rahulikult võinud sinna teise jääda! :D

Pärast haledat kaotust saabus sööma- ja ooteaeg. Vahva oli see, et klubi president oli meile pizzat ja saiakesi orgunninud... tõeline sportlaste söök ju!!! :D Ja kuigi süüa oli hea, siis üldine olukord läks minul isiklikult hullemaks. Ma ei saanud enam üldse liigutada. Ja mu keha oli vist üleüldiselt väga-väga väsinud. Lihased oli nii kinni ja nii valusad, et kõige parem oli lihtsalt pikali olla ja üldse mitte liigutada...

Õnneks või kahjuks aga ei  jäänud muud üle, kui see teine mäng ära mängida... kui juba kord soojaks sai, siis polnudki nii jube! Ja seekord saime isegi mängu käima... ja võitsime!!! Ma arvan, et mu eelmise klubi nimi tuli lihtsalt minuga kaasa ja see esimene mäng läks krambi-nahka! :D Või siis oli kellaaeg lihtsalt liiga varajane... või oli see pizza hoopis uue hoo andja?!?! Igal juhul oli mängupilt hoopis teine ja kõik tundus toimivat. Kui lihasvalule mitte tähelepanu pöörata, siis oli juba täitsa fun! :) Ja vastasvõistkond ei olnud sugugi mingi möku! Taaskord pikad tüdrukud ja väga osavad manöövrid. Me olime lihtsalt paremad :D Kuigi ma usun, et nad olid natuke emotsionaalselt ka maas, sest nad pidi teise mängu järjest mängima... ja ühe olid nad just kotti saanud... Niiet, me olime ikkagi paremad! :D

Arvasin, et kui sellel ooteajal mitte niisama passida, siis äkki ei hakka ka nii valus...?! Panin mööda veits. Lubasin end joonekohtunikuks ja nii ma seal siis seisin... ja lihased jahtusid ja muutusid aina valulikumaks ja valulikumaks. Õnneks ma lippu väga tihti tõstma ei pidanud... aga kui ma aga palli järgi "jooksin" ja seda kätte püüdsin võtta, siis oli oioioii. Passisin ja valutasin veel ja olin juba väga-väga lähedal sellele, et öelda, et ma lihtsalt ei saa seda kolmandat mängu mängida. Kui käsi enam üldse kuskile poole ei tõuse ilma valuta, siis no mis sa teed?! Passisin ja valutasin siis seal edasi "rõõmsalt."

Kolmas mäng läks nagu autopiloodi peal. Kuigi morfiini peal oleks kindlasti parem olnud! Vastane oli oma eelmistes mängudes väga head mängu näidanud ja me teadsime täpselt, keda karta! Aga me ei kartnud, vähemalt mina mitte, sest ma lihtsalt tahtsin, et see piin läbi saaks! :D Mäng oli väga tasavägine ja väga palju vaidlusi igasuguste pallide üle. Õnneks olime me vähem väsinud või lihtsalt tublimad ja saime "kiire" 2:0 võidu! Hurrraaaa.

Sõime veel pizzat ja arutasime asja. Ja rõõmustasime! :) Siis kuum dušš, kuhu ma heameelega olekski jäänud, Tescost läbi ja koju tuttu. Ja ma ei valeta, kui ma ütlen, et mul oli valus magada. Igas asendis. Käed lihtsalt surid ära, mitte millestki! :S Õnneks keerasime kellad tagasi ja sain korralikult pika une :)

University of Surrey Volleball Team nr 1! (mõned tsiikad puudu!!!)

Ja seda und ma vajasin hädasti! Rõõmus oli see, et täna ma väsinud ei olnud... erinevalt eilsest! Aga sarnaselt eilsele olid lihased ikka valusad. Ja arvake ära, mis ma siis täna tegin?! Datadaaaa: käisin võrkpalli mängimas! Jah, meil oli Guildfordi tiimiga ka mäng. Kodumäng, mis toimus kuskil mujal! :D Poole tunni kaugusel Guildfordist. Aga ma ei kurda, sest mind võeti ukse eest peale ja toodi veel pärast tagasi ka. Sain jälle natuke kodukoha ümbrust uudistada... nii ilus ja mägine! Või künklik oleks võib-olla õigem öelda, sest lund siiski neis "tippudes" ei ole ju! :) Aga kohale ma jõudsime ja saali me leidsime! Riietusruume oli juba raskem leida, aga pikapeale siiski leidsime. Üks huvitav hoone ja huvitav saal ja huvitav valgustus ja huvitav põrand. Huvitav = kummaline. Ja üks huvitav vastane. Eriti lahe just ei ole, kui terve mängu aja pead sa mõtlema, kas vastaspoolel on üks shemale või mitte!? :D Ma ise poleks sellepeale tulnudki, aga üks mu võistkonnakaaslane juhtis sellele tähelepanu ja tema oli päris kindel, et tegu ei ole puhta naisterahvaga. No, ma ei teaaa. Hirmus! Sest miks sa paneks teksa-lühkarid liibekate peale?! Ja see hääl, mida ta (ma arvan, et kogemata) tegi?! Appi, ma ei saa öösel magadagi. Ma parem rohkem ei vaeva oma peakest selle teemaga :D Aga igal juhul oli see olevus nende võtmemängija. Üks tüdruk oli veel pikk, aga ta ei löönud nagu mees... Aa, ma siin kohal täpsustan, et nende pikkade tüdrukute all mõtlen ma ikka päriselt pikki tüdrukuid. Ma saan aru, et minuga võrreldes on kõik pikad, aga ma räägin siiski võrkpalli seisukohalt ning seega pikk tähendab ikka pikemat kui täitsa tavaline keskmine inimolevus! :D

Igal juhul hakkas see asi meil täna natuke konarlikult, aga teises geimis saime oma hoo sisse ja suutsime lausa kaks järjest endale võtta. Ja siis juhtus midagi. Võib-olla vastased hakkasid mängima?! Ma ei tea, aga meie enam ei mänginud. Ma tean, et mina olin rubbish, aga ka teised kuidagi vajusid ära ja mitte midagi teha ei olnud. Nii see neljas geim läks neile ja ühe hooga võtsid nad ka viienda. Kurb, sest tegelikult oleks me suutnud paremini. Mina oleks suutnud paremini, aga ma pean tunnistama, et see oli liig mis liig. Esimesed kaks ja pool geimi ja tõesti tundsin end mänguvõimelisena ja siis... tsu-tsu-frei! :/ Ja ometigi oli meil veel üks varu outside hitter... oeh, õnneks ma väga põdeja siiski ei ole! Mäng on mäng ja tegelikult suutsime me ikka kõvasti vastu panna. Oli tore pühapäev! Ja nüüd, kui ma olen jälle terve oma õhtupooliku lihtsalt maha mölutanud.... mölutan ma edasi! Sest täna on pühapäev! Ja ma olen puhkuse välja teeninud... I hope! :)

Guildford International Volleyball Club Team! (vaid üks puudu!)