Faking hell, ma ei saa aru, mis värk selle kellaajaga on! :D Mu arvuti kell on ju õiges ajatsoonis... miks siis see Blogger segast paneb?! :D Ja ma lihtsalt ei leia üles, kust seda õigeks keerata... teadke siis lihtsalt, et ma tegelikult ei passi kella kolmeni öösel üleval, vaid kui postitus on ilmunud kell 3.07, siis siin oli tegelikult alles 1.07 (mis on täitsa normaalne kellaaeg arvutis passimiseks ju?!) :D :D
Ja teine oluline märkus on see, et vist on kätte jõudnud aeg, kui ma enam ei viitsi nii pikalt ja laialt kirjutada. Probleem lihtsalt selles, et ma jään oma juba nii maha oma kirjutamistega ja tegelikult päris päriselt peaksin ma hoopis oma koolitöid kirjutama! Jah, üks õhtu mõtlesin, et istun maha ja vaatan, mis üldse tegema peab ja milleks ja millal ja kõik muud küsisõnad. Ja siis saabus paanika... ja siis saabus otsus, et kahjuks pean ma aega juurde võitma just selle eestikeelse kirjutamise arvelt! :D
Aga sellegi poolest saab ju teha kiire ja ülevaatliku juba kõigest, mis praeguseks seljataha jäänud. Näiteks sai Londonis käidud nagu naksti! Kõik lahenes nii hästi, et hullumeelne! :D Ma jäin esimesest bussist maha ja seega ka bronnitud rongist... aga siin on ju niiiiii mõistlik rongi-pileti-süsteem, et sai tegelikult kellaaeg ei olegi üldse tähtis. Ja üle-üldse saatis Nemps mulle varahommikul sõnumi, et tegelikult meie asi hakkab poolteist tundi hiljem, kui ta mulle esialgu ütles. Seega, no stess ja suundusin rahulikult Londoni poole. Ja kui ffff-in lahe see oli?! Terve rong oli täis ülikondades noor- ja vanamehi!!! Noh, olgem ausad, enamik olid siiski vanemapoolsed... Aga põhimõtteliselt täpselt nagu kuskil... filmis?! Londoni eeslinnadest voolavad tööpäeva hommikul tähtsad ninamehed südalinna poole tööle. Aaah, kui tuus! :) Tahaks öelda, et see rongisõit oli kiire ja sujuv, aga pean ainult sujuvaga piirduma. Üldse ei raputanud! :D Ma esialgu haarasin ikka tugevasti toest kinni, et pikalikukkumist vältida, kuid tegelikult polnud kiirsõidu ajal üldse millest vaja kinni hoida! :D Ja see kiirsõit pidi kestma 33 minutit. Kestis umbes 56 minutit. Päris "hea," kui rong jääb peaaegu poole võrra hiljaks ju. Ausalt öeldes tekkis mul hirm, kui öeldi, et mingi jama on. Sest kui sellise liiklusega raudteel mingi jama on, siis tuleb ikka karta kõige hullemat... hiljem täpsustati, et mingi aeglane rong sõidab lihtsalt meie ees ning möödasõit ei tule vist kõnealla?! :D Noh, igal juhul läks kõik sellegi poolest hästi. Mina jäin rongile hiljaks, rong jäi Londonisse hiljaks, aga ikkagi jõudsin ma õigeks ajaks. Tube'iga sõitsin juba nagu vana kala. Isegi ilma tube map'ita!!! Ma jätsin ju enda oma heast südamest Eestisse. Mõtlesin, et saan selle ju igast peatusest iga kell uuesti endale omandada. Ei saanud. Mitte kuskilt ei saanud. :D
Olles kohale jõudnud ja end kõige kurssi viinud, tuli veel vaid oodata, et minu aeg kätte jõuaks. Ei jõudnudki, kuna aega oli vähe ja kõik lükati edasi. Istusin siis niisama Londoni südalinna ühe uhke hoone viiendal korrusel ja nautisin. Ilm on imetabaselt ilus ja tuju hea! Ma tundsin end kui kodus.
Aeg möödus ja selle asemel, et midagi asjalikku teha (näiteks kooliasju lugeda või kirjutada?!), mängisin Candy Crush'i ja sõin ja jõin imehead kuuma šokolaadi. :D Siis tegin korraks tööd... ehk saatsin inimesed jalgu sirutama ja jõin oma šokolaadi edasi. :D Väiksed tehnilised viperused, aga kuna ma tundsin end ju nagu kodus, sest ma sain teha tööd, mida ma viimased kolm aastat tegin, siis lahenes kõik kiirelt ja lihtsalt! Ja enne kui ma arugi sain, oli käes õhtusöögi ja tehtud materjali ülevaatamise aeg. Endiselt arvan, et kui ma oleks mees, siis saaks ma (avalikult) fotode kommenteerimisega palju paremini hakkama!!! :D Aga sellegi poolest oli lõbus. Plaksutati! Ehk job well done! Järgnes õhtusöök. Jah, normaalne söök, halleluuja! :D Juba teist korda kuu aja jooksul. Kui see nii jätkub, siis on lootust, et jään elama. :D :D Aga esinevalt sellest sportlaste-õhtusöögist, oli seekord laual ka vein. Ja liikusid ringi kelnerid, kes hoolisesid selle eest, et kellegi pokaal tühi ei oleks. Ma püüdsin vinske vastane olla, aga nemad võitsin. Aga võitlus ei olnud aus ka! Ma olin just paar päeva tagasi omale korralikult põske hammustanud ning ma lausa tundsin, kuidas vein läbi nende suus olevate aukude läbi kiiremini mõjuma hakkas!!! :D Pooleteisest pokaalist piisas. Siis jätkasin veega. :)
Aitasin veel Neemel natuke maali-värki korraldada ning hiljem ka koristada ja kui kõik tundus jonksus olevat, võtsin vaevaks ka lõpuks lahkuda. Aga kuna meeleoli nii rõõmus ja kell veel liiga palju polnud, siis otsustasin ühe metroo peatuste vahe jalutada. Kõndisin mööda Holborni tänavat üllis naeratus näos. Love! :)
Olekski sinna jalutama jäänud, aga see ratsionaalne osake minus ütles, et oleks aeg nüüd tagasiminekule mõtlema hakata. Ok, tegelikult tiksus see mõte minus koguaeg ja ma teadsin täpselt, kui palju mul aega on ja mis kell ma umbes kus olla võiks. Ilma tagasilöökideta sain jälle metroosõidud tehtud ja Waterloo rongijaama. Erinevalt hommikust õnnestus mul seekord isegi pilt ise välja printida masinast (hommikul ma lihtsalt ei leidnud isegi mitte õiget masinat!!!). Leidsin värava, õige rongi ja oligi väljumiseni kolm minutit jäänud. Ma ju ütlesin, et kõik oli plaanitud :) Klapid kõrva ja Candy Crushis olid uued elud tekkinud, juhuu! Aga see pidu sai üsna peal läbi, sest ma hakkasin mõtlema sellele, et kuidas ma ära tunnen, et ma Guildfordile lähenema hakkan?! Hommikul olin ümbrust ahminud nagu tõeline turist, aga nüüd oli väljas ju kottpime... okouu! :) Nutikas neiu, nagu ma olen, sain ikka hakkama ja õiges peatuses maha. Bussi ka ei pidanud kaua ootama ja olingi juba kodus tagasi. Rõõmus ja tsipake purjus. Väsimusest ja veinist. Uni oli niiiii magus tulema, et pikka pidu ei olnud ja tuttu ära...
Jep, neljapäeva "hommikul" sain alles aru, kui läbi see reisuke mind võttis! Unerekord, indeed! Sain kell POOL ÜKS alles maast lahti. Võib-olla oli pool kaks... aga ma ei tahagi teada!!! :D Vähemalt sain end välja magatud ja tunne oli hea... ja samas halb, sest ma tegelikult ei salli seda jama, kui ärkad ja saad aru, et pool päeva on juba läbi! Krr. Aga eile tegelesin AUSALT kooliasjadega... see oligi see päev, kui see paanikalaine tuli. Aga päris päev otsa siiski toas ei passinud, vaid õhtul suundusin jõuka trenni. Ja järjekordne tõestus selles, et küsi ja sulle antakse! Niisiis tegime esimest korda oma ettenähtud programmi. Kõik need kükid ja värgid olid ikka tõeline soendus sellele, mis saama hakkab. Kui nädala eest oli kõik rubbish, siis seekord oli ikka põhjust pärast duššialla minna. Kuigi üks asi jäi samaks: bla-bla, ma olen kõige tugevam, bla-bla... kastihüppeid ei tee selle peale, mille peale kõik teised teevad, bla-bla liiga lihtne. Muidugi olen ma meelitatud, et nad tõesti arvavad, et ma rambo olen ja nii tubli ja kõik jutud! Aga täna said alles kõik aru, mis see jõutreening tähendab... see 8 x 3 harjutusi teha pole üldse mingi kunsti, palju raskem on pärast seda lihasvalu kannatada!!! :D
Õnneks oli täna küllaltki rahulik. Üks seminar. Event Services Marketing. Oweninga. Loengu materjali kordamine. Grupitööd ja muu jutt. Otsustasin täna seda varianti proovida, et ei sõida vahepeal koju, vaid lohistan terve päeva oma trennikotti kaasas. Käisin raamatukogus aega parajaks tegemas ja siis otse trenni. Trenni, mis oli omaette trangel. Ma olin ainuke, kes julges lugupeetud treenerit teavitada sellest, et KÕIGIL (kes jõukas käisid) on lihased max valusad. Saime leebema trenni. Aga põhimõtteliselt on nüüd mu roll selge. Kuna ma seal Guildfordi tiimi esimesel mängul lööjana niimoodi sakkisin ja ka Surrey tiimi treener oli seda pealt nägemas, siis ta vist muutis oma otsust ning tagandas mind sideks. Natuke masendav, natuke jube ja natuke huvitav! :D Masendav sellepärast, et ma isegi hakkasin juba uskuma, et ma saan terve hooaja oma löögioskusi parandada. Jube sellepärast, et ÜKS päev enne võistlusi ei tehta sellist muudatust. Ja huvitav sellepärast, et tegelikult ei ole ma siiski päris tavaline side. Vaid teine side. Ja seega ründav side. Mängime kahe sidega ning see, kes tagaliinis mängib, on ka tõstja. Eesliini side ründab. Kuigi ma olen siiski tillu-natukese löödud sellest vahetusest. Sest näiteks ei saanud ma praktiliselt mitte ühtegi tõstet ju... ja arvatavasti nii see olema hakkabki. Ja mu tõsted on nii ebastabiilsed, sest millal ma viimati side olin...?!?! Ah, pole mõtet nuriseda. Nii on ja nii jääb... vist?! Ja mis muud, kui will see how that works... :)
Ja homme on siis esimesed võistlused ülikooli tiimiga. Tahaks öelda, wuuuhuuuu, aga kuna mu lihased on lihtsalt niiiiiii valusad, siis ma ei hõiska.... lihtsalt igaks juhuks! :P
No comments:
Post a Comment