Gellu ja Elerin ja YOLO! :D

Hõuli-mõuli ja wuuupti-duuu!

Mind te nüüd enam siin ei "näe"! Ja kui näete, võite vabalt mind kõvasti lüüa!!! Ma hakkan homsest oma teadustöid kirjutama ja siia enam suurt rõhku ei pane. On aeg...

Aga enne veel... ma lihtsalt PEAN rääkima oma maailma parimast nädalavahetusest siinmail... so far! :D Pealkiri palju ruumi just mõistatamiseks ei anna... jaaaaa, mu Eesti-sõbrad käisid külas! Ja juba see, et nad tulid, oli max nunnu, sest umbes kõik teised Eesti-sõbrad on ju ka lubanud tulla... ja kurb tõsiasi on see, et suures osas need ainult lubadusteks jäävadki! Ma ei saa sinna midagi teha... ja ma ei ole kurb, sest ma tean isegi kuidas see on! See on lihtsalt see hetke emotsioon ja välk-mõte-unistus. Ma ei väida, et unistused ei täitu...

See minu kahe-päevane unelm sai alguse laupäeva hommikul, kui ma tund aega sisse magasin (see oli see reede-õhtune ärevus, mis õigel ajal uinuda ei lubanud!)!!! Ma tean, et see kõlab nõmedalt, aga see oli nii naljakas. :D Sõbrad tulevad ja ma rahulikult põõnan kodus hambad laiali... :D Aga uni on oluline. Ja vaja ära märkimist, et kui ma ükshetk läbi une taipasin, kus ma olen ja mis saama hakkab, olin ma umbes sama kiiresti (loetud sekunditega) üleval ja riides ja õues kui selle tuletõrje õppuse ajal! Hahahhaa. No, võib-olla tegelikult mitte päris nii, aga õigeks ajaks ma õigesse kohta jõudsin... ehk Gellule ja Elerinule bussi vastu!

Lasin siis eesti keelel kõlada ja rääkisin kõik mured ja rõõmud vist ära! :D Ma tean, et see kõlab uskumatult (sest ma ju ikkagi mõtlen ja Skype'n ja blogi eesti keeles, niiet ei tohiks väga mingit "tunnet" kuu ajaga tekkida), aga oli hea end oma-keeles väljendada! :D Ja nii me siis minu jutustamise saatel sõitsime mu väiksesse kodu-pessasse, tsikid viskasid kohvrid tuppa, mina rõõmustasin Kalevi kommide, musta leiva iPadi ja oma armstatud heledate teksade üle ja võtsimegi suuna Guildfordi südalinna. Sõitsime viisakusest ülikoolist ka mööda ja lehvitasime (sõitsime lausa ringiga selle auks!)... ja maandusime südalinnas. Plaani polnud, sest kohalik elanik ei viitsinud (loe: ei olnud suurest ärevusest võimeline) kodutööd tegema ning seega ajaloolist tuuri linnas ei tulnud. Tuli lihtsalt jalutus ja heietus tuur! Käisime kohtades, kus ma isegi veel käinud ei ole ja tänasime taevast ilusa ilma eest. Oma järgmised külalised oskan nüüd Guildfordi kindlusesse ja jõe äärde juhatada. Wuuhuuu! :) Gellu ja Elerin linnast kui sellisest väga vaimustuses ei olnud (neile olevat Londoni ilm paremini sobinud! :D), aga mina igal juhul veendusin selle poolepäevase ringi tatsamise tagajärjel, et... no, on ikka vahva küll... mina, mis mina koht! :)

Kui kell hakkas ähvardama, seadsime suuna kodupoole. Enne oli vaja muidugi mingi magamisvarustus muretseda (sest kohalik elanik ei olnud ka suutnud seda ülesannet eelnevalt täita) ja kust mujalt siis soodsalt ja moodsat otsida, kui mitte Primarkist! :) Pärast pikka-pikka-pikka ja ma mõtlesin ikka pikka kaalutlemist ja arutamist ja plaanimist ja kaalumist lahkusime KAHE PADJA ja voodilinade komplektiga. :D :D Mulle küll sellest valikust pool pähe ei mahtunud, aga tüdrukud ise arvasid, et olles hakkama saanud trepikodades ja bussijaamades ja pargipinkidel magamisega, piisab kahest padjast küll ja seda võiks lausa luksuseks nimetada! :D See voodilinade-käik oli tegelikult mul juba ammu tagakuklas ja neiud lihtsalt "kinnitasid fakti," et mul on seda vuntsi-värki novembri puhul hädasti tarvis süvendada....

Edasi viis meie tee õhtust sööma. Kahjuks (või nagu pärast selgus siis siiski õnneks) ei saanud me minu gurmee-köögis midagi vaarutada, sest mul on ju ainult üks taldrik... ja üks tass... ja üks nuga... ja üks kahvel... ja nii edasi. Seega võtsime suuna puppi. Ehk mu must-go number ma-ei-tea-mis läks täide! On siin tee peal üks pubi, millest buss mööda sõidab. Ja algusest peale olen seda meela pilguga vaadanud. Ja nüüd siis lõpuks sai käidud ka. Ei olnud just mitte parim. Ja ei olnud nüüd just mitte halvim. Saime küllaltki odavalt kõhud väga täis ja õltsi-siidrit saime ka ja mina olin väga rõõmus! Ma ei tea, kas mu arvamust nüüd muidugi surmtõsiselt võtta saab, sest ma olin tol päeval alatest kella 11.34-st väga rõõmus ju nagunii! :)

Muidugi ei saanud ju me sealt pubist ilma marki täis tegemata tulema. :D Juhtum oli umbes-täpselt järgmine. Arutasime pikalt ja laialt maailma asju ja meie kõrval lauas seltskond aegamisi suurenes (võib-olla ka vähenes vahepeal või vahetus, aga mulle tundus, et koguaeg aina suurenes). Olime juba jopesid selga panemas, kui ikka ja endiselt valjuhäälselt (siider oli ka sees juba ju!) oma asju arutasime. Ja kuidagi kohatult jäi üks neiu meie kõrvalt lauast mind vaatama, kui ma järjekordselt midagi patrasin... ja ta ikka vaatas ja vaatas ja... ma vaatasin siis vastu! Naeratasin ka, et noh, ju vaid kaks varianti on, miks ta mind nii juhma näoga vaatab: 1) kas ma häirisin oma jutuvadaga nende jalka vaatamist või 2) ta lihtsalt oli hämmeldunud, mis imelikus võõramaa keeles ma räägin. Ise uskusin surmtõsiselt seda teist varianti... ja siis ütlesingi Gellule ja Elerinule, et "hahaa, ta ei saa vist üldse aru, mis me oleme ja kust me tuleme..." Ja kumbki neist veel jõudis vastu öelda, et "aaa, ma arvasin, et te olete tuttavad, et niimoodi silmsidesse jäite..." Ja siis see neiu lausus: "Eieieie, ma jäin kuulama, sest ma olen ise ka eestlane ja räägin seda keelt!" Mul oli mark maani ja ma ei osanud rohkem midagi öelda... ma olin juba nagunii just kõvahäälega midagi selle neiu kohta öelnud ju! :D Ta ise ka väga rohkem juttu tegema ei kippunud... ja nii me sealt siis põgenesime, et õues ukse taga naerukrampidesse ja häbisse ära surra! :D :D Saime veel "natuke" aega bussi oodata (ehk Gellu ja Elerin said ka tunda seda ängi, kui bussid lihtsalt õigel ajal ei sõida!!!) ja loksusime siis jällegi mu kodu poole, et siis uuesti minna...

Koju jõudes ootas meid ees korralik murka-pidu (viide sellele, et õnneks otsustasime ikka pubis süüa!) ja pean tänama Elerinu ja Gellut, kes juba esimest hetkest mu olukorda mõistsid. Jah, ma pole enam ainuke, kes arvab, et see murjamite värk siin kole on! :D Viskasime siis padjad põrandale, tõmbasime "pidu-riided" selga ja in no time olime jälle sõitmas samas suunas, ikka sinna südalinnas poole. Plaan oli minna live-muusikat kuulama. Esialgu oli plaanis Boileroom (kohalik kõige fäänsim live-muusika venue), aga kuna Elerin viitsis erinevalt kohalikust elanikust kodutööd teha, siis leidsime eelhinnangu järgi parema ürituse - hind väiksem ja stiil ka sobivam. Sinna me siis läksimegi, pubisse Star Inn. Aga enne veel, kui jõudsime pileti eest kupüürid letti lüüa, otsustasime ühed joogid teha ja kohta kombata. Sest inimesi tundus vähe olevat. Ja see muusika-ruum tundus eriti tilluke olevat. Ja seal oli veel vähem inimesi, kui niisama leti ääres passijaid. Kiirelt ja kokkuvõtlikult läks õhtu nii, et õllega läksime veits alt (noo, kes tahtis kohalikku toodangut ehk midagi uut ja huvitavat proovida?!? :D), ukse tagant kuulates olid vähemalt esimesed bändid küll  marukoledad ja seetõttu lõppeski asi nii, et rüümasime seal niisama oma õlti, hoidsime terve piletiraha kokku ja saime veel viimase bussiga koju! Pean vajalikuks siinkohal ära märkida, et mina olin küll väga rõõmus! Aga noh, ma olin seda juba hommikul kella 11.34-st saati... Teiseks pean vajalikuks siia nüüd ülestunnistada, mida ma nii kaua tegime, kui bussi ootasime...?!

Suutsime mendi tähelepanu äratada... ise fotoputkas itsitades! :D Õnneks ei otsinud nad siiski meid, vaid...arvatavasti kedagi normaalsemat! :D :D :D

Panime siis pesa valmis ja kuna mul lihtsalt ei jätku sõnu selle kirjeldamiseks, siis lisan pildi. Mulle endiselt ei mahu pähe, et neiud ostsid omale kaks PATJA, selle asemel et mingi tekk või pleed või vägegi pehmem asi külje alla saada... nad muretsesid omale padjad....

Kokkuvõttes magasime nii, et ma loobusin oma tekist ja piirdusin vaid värkselt ostetud voodilinade komplektiga, mu loovutatud tekk läks neile "madratsiks," Elerin sain peale mu teise tekikoti ja Gellu super-uhke Londoni pildiga pleedi (mille need nunnud ise mu sünnakingiks tõid!!!)! :D Ja nii me siis magasime... umbes viis ja pool tundi! :D :D

Umbes kell 6.20 olid esimesed äratused, mida ma vapralt ignoreerida püüdsin, aga kuna kella omanikud ise ka ei suvatsenud ärgata, siis ei jäänud mul muud üle. Pesud särgid-värgid ja taaskord - in no time - olime õues, ilusat hommikut nautimas ja linnas poole marssimas! Lugu oli nimelt nii, et püüdsime jõuda Londoni bussile... aga kuna pühapäeva hommikul ülikooli bussid ei sõida, siis pidimegi teekonna Tescosse jala ette võtma. Hommik oli võrrrrrratult ilus! :) Jalutasime ja nautisime ja mina pildistasin oma kodukohta (sest lõpuks oli mul see võimalus! :D)... ja ükshetk taipasime, et meil on veel päris palju minna... ja aeg ei töötanud meie kasuks! Aga ärge muretsege, ma ei oleks seda postitust alustanud sõnadega "maailma parim nädalavahetus," kui me selle bussi peale jõudnud ei oleks! :D :D Jõudsime. Ja mina olin rõõmus! Ja Gellu ja Elerin vist ka (kuigi öösel oli päris külm!)! :D :D

Bussis sõime hommikust ja pidasime plaan, mis-kes-kus järjekorras ja mida ja kõik muud küsisõnad. Eesmärk number üks: hommikukohvi... otseloomulikult Starbucksist! :D Tegelikult valetan, see oli ikkagi number kaks vist. Esimese asjana said reisu-jütsid oma kohvritest lahti, et linnapeal lihtsam liigelda oleks. :P Kohv ja edasi Buckingham palace. Lasime uksekella ka, aga kedagi polnud kodus. Aga vähemalt saime teemakohase pildi, millel punktid kaks ja kolm kenasti esindatud on:

Päriselt, need olime meie!!! Ei ole siis arusaadav või, täitsa meie nimed ju! :D :D :D Edasi polnud kaugele minna. Oravad sõbrad. Ajataju kadus ja ma tõesti ei tea, kaua me seal olime. Paar tundi kindlasti. Salamisi lootes, et äkki saan nüüd peaaegu-Londoni-elanikuna vahtkonna vahetuse ka ära näha... ei, pean veelkord vähemalt ühe korra elus Londonisse minema! :(

Sõitsime metrooga, sõime lõunat ja läksime muuseumisse - British museum! Ei hakka keerutama, mulle ei meeldinud, hahaha! :D Ajaloo-sõpradele aga soovitan väga. Ja üle-üldse, kes eksponeerib British museum'is maailma ajalugu... ja veel mingit antiiik-ajalugu?! Jaapani seksi oli ka, aga see oli tasuline... ei tõmmanud ka väga! :D :D

Pärast kultuurseks olemist (loe: muuseumi poe külastust) püüdsin seltsilistele selgeks teha, aga London on väike linn ja asjad on jalutuskäigu kaugusel. Ja nii me siis jalutasimegi Oxford street'ile... vahepeal turistisime kõikvõimalikes nännipoodides ja  lõpuks jõudsime ka sihtpunkti: Primark! :D :D Ja ajataju kadus taas. Ma tõesti ei tea, kaua me seal olime, aga paar tundi vähemalt! :D Ja siis tuligi YOLO! Olles ise just kurtnud ja hädaldanud, kuidas üldse raha pole ja trallida ei saa ja endale asju lubada ei saa... noh, YOLO! :D Uue kuu algus ja... küll ma kuidagi hakkama saan! :P Mis peamine, ma olin rõõmus!

Aga see rõõm hakkas tasapisi vaibuma, sest lähemale jõudsin lahkumise aeg... jõime veel viimased kuumad joogid ja panime järgmisi Londoni-plaane paika! Oeh, ja siis oligi juba aeg minna. Ma olin niiiii rõõmus ja niii kurb ühekorraga. Õnneks või kahjuks ma ei suutnudki otsustada, kas nutta või naerda, sest ma pidin bussile jooksma... ja värk selles, et ma polnud päris kindel, kus see bussijaam nüüd ikka täpselt on. Pean ausalt ütlema, et tänu oma imetabasele suunatajule suutsin mingil imekombel lihtsalt õiges suunas liikuda... joosta juba lõpuks! Ja siis napilt bussile jõuda. Okei, mitte nii napilt... aga kui ma kasvõi natukenegi vales suunas oleks läinud, siis oleks kellad olnud! Pole see metroo peatus midagi nii ligidal! :P The bottom line is that... ma jõudsin ja nüüdseks on vist Gellu ja Elerin ka õiges suunas liikuma hakanud (mis tegelikult ei ole üldse nii õige suund ju?!). Mul ei olegi muud öelda, kui ei AITÄH! Mul oli tõesti-tõesti väga rõõmus.

PS! Kui ma varem ei kohe üldse ei igatsenud koju, siis nüüd pean tõdema, et see külaskäik tekitas minus imetillukese igatus-kübeme. Kuigi, mulle sobiks endiselt paremini see, kui kogu Eesti siia koliks... :)

[edit] No, kuidas ma sain unustada!!! Mu armas-kallis-väike Miki! Ehk teate mis vä?! Ma sain oma selle aasta esimese ja ilusaima ja parima sünnakingi kätte! Üks osa sellest oli see vahva pleed! Aga miski on veel Mikis peidus ja veel ei tea, mis see on, aga ma tean, et see juba on parim kink! Ma tõesti olen sõnatu, kui kena žest! Tänks, mu armsad!!! (süda) Ootame nüüd rõõmsalt koos Mikiga seda õiget kuupäeva, mmmuah! :)