No nii, mis ma siis ütlesin! Lubatud, tehtud! Ma muidugi väga rõõmus just ei ole, et nüüd kaks nädalat tagant järele pean patrama, aga vähemalt saan öelda: wuuuhuuu, mu elu esimesed kaks magistrikursuse iseseisvat ülesannet on esitatud! Kahjuks ei saa ma aga öelda, et need nüüd mingid maailma parimad tulid (sest... nothing motivates me more than last minute!). Ja ma isegi ei saa naerunägusid sinna lause lõppu panna, sest ma mõtlen seda tõsiselt. Ja mida rohkem ma järele mõtlen, et mis ja kuidas ma tegin, seda rohkem hakkan ma lihtsalt lootma, et ma need vajalikud 50% üldse kätte saaks! Apppppii. Aga vsjoo, tehtud, ise olen rumal, et end tõsiselt sundida ei suuda. Nüüd pole enam rohkem midagi muuta. Kõik on esitatud ja tuleb, mis tuleb. Ehk õpin oma vigadest ja kui mitte nüüd see semester, siis järgmine semester olen kohe kindlasti targem, eks?!
Midagi enam muuta ei saa, aga et ma ka kunagi siia tagasi vaadates teaks, kui rumal ma olen, siis... tahan vaid üles märkida natuke täpsemalt oma individual assingment'i kirjutamise umbkaudse ajakava. Jah, mul on häbi ka natuke.
Noh, nädal (alates sellest, kui ma endast siin elumärki andsin) algas kahe päeva loengutega... ja uskuge mind, siis lihtsalt ei ole võimalik enam midagi õppida (kui just ooseks raamatukokku jääda ei otsusta)... ja ometigi sain niigi esimesed mõtted mind-map'ile nende päevade jooksul, niiet kolmapäeval, kui suurem töö pihta pidi hakkama, olin ma juba endast ees! :D Järgnes artiklite ja kirjanduse otsimine. Paar päeva (loe: pealelõunat) tegelesin sellega, kõik oli veel rahulik. Neljapaeva õhtuks saabus paanika! Reede hommikul olin krips-kraps rampsis ja tegelesin asjaga... päev otsa! Järgnes nadalavahetus ja teoreeriliselt oleks pidanud veel kaks ja pool päeva aega olema... mis teoreetiliselt peaks 2000 sõna kirjutamiseks rohkem kui piisav olema. Reaalsus?! Laupäeval oli mul ülikooli tiimiga turniir Ashcombe'is (Guildfordist väljas!!!), mis kestis umbestäpselt nii kaua, et ma jõudsin äkki kell 8 koju. Jeap. Ja pühapäeval oli mul Guildfordi tiimiga mäng. Yeap, üks meie kodumängudest, mis muidugi oli ka Guildfordist väljas - Charterhouse. Ja kogemata lubasin end meie mängule eelnevale mängule joonekohtunikuks minna. Jee! :D Issand, see tundub ikka täitsa sürr nüüd tagant järgi. Ajukääbik123. Aga! Sellel tõesti on üks suur aga. Ma jõudsin täitsa inimlikul ajal koju... kella kuue paiku äkki?! Ja asusin kohe usinalt asja kallale. Ja kohe täitsa-täitsa usinalt kohe. Tuju oli hea, sest mäng oli ju hästi läinud ja mind premeeriti "kõige väärtuslikuma mängija" tiitliga. Tuli oli hea ja mott oli laes ja see report ei tundunudki nii raske! Kell 7.20 (jah, hommikul!) sain magama, paar tundi und, siis uuesti üles, "värke peaga" kvaliteedi kontoroll, töö õpikeskkonda üles ja loengusse... I made it! Mis siis, et terve esmaspäeva (ja vist pool teisipäeva ka) tundsin end täieliku zombi'na.
Aga ma ei valeta, kui ma ütlen, et järgmise assignment'iga alustasin varem - veel tol samal zombie-teisipäeval läksin raamatukokku (pärast pikka loengu päeva, mille ma just ise olin võimatuks tunnistanud!) ja otsisin välja oma esimesed artiklid ja materjalid... vaid kuus päeva oli veel järgmise tähtajani jäänud ju... Olukord oli natuke rohkem kontrolli all terve nädala. Ja ka laupäev oli vaba ja sain rahulikult õpitööle keskenduda... vist?! Ja üleüldse oli see week 6 üks suur pudru-ja-kapsad nädal, või siis pigem peaks ütlema cancellation week! Ära jäi kolmapäevane trenn (ja abiks oleks olnud, kui me oleks seda ette teadnud... umbes kolm ja pool asjalikku raamatukogu tundi läks juba selle nahka...), neljapäevane seminar (etteteatamine oleks viisakas olnud!) ja reedene trenn (isegi teatati ette... pärast tuli välja, et asjata tühistatud!)! Kolmapäeva ja neljapäeva oleks saanud vabalt asjalikumaks teha, kui oleks teadnud sellest tühistamiste-lainest, aga reede oli juba varem hukule määratud! :D Ehk kuna me teadsime ette, et meil trenn ära jääb, siis otsustasime minna võrgutiimidega bowlingut mängima... ja õhtust sööma! Ehk üks esimene päris korralik social night?! Meid oli täitsa tublisti kümne ringi (kui mitte 12?!) ja mängisime kahe raja peal. Kõigil oli helgemaid ja paremaid ja... natuke kehvemaid viskeid?! :D Kahjuks pean aga tunnistama, et miski ei ületanud neid mälupilte, mis mul kunagi Kaspari sünnipäevast mällu on söövitatud (Reigo ja Rain! :D)! Tegime ühe mängu ära, mis küllaltki aeglane ja veniv... ja pole vaja nimesid nimetada, kes oma rajal võitjaks tuli, eks! (Miks nimetada nimesid, kui saab pildi panna?! :D)
Aega nagu oli ja kuna osad oli veel mängimisest huvitatud, siis tegime soovijatele teise ringi ka. Ma küll eriline soovija ei olnud, aga kuna olin sunnitud "orgunnimise" (ehk inimeste ülelugemise) enda peale võtma ja selgus, et üks inimene on puudu... siis noh, mängisin ka veel teise mängu! Hulka kiirem ja korralikum. Tulemused?! Ei pea nimesid nimetama...
Täitsa võimalik, et mu elu parim tulemus! :D :D Aga mis eriti vahva?! Kuna ma "keegeldasin" üle 150 punkti, siis võitsin tasuta mängu!!! :D Hihihiih. Aga kuna kõik (sh mina) olid hirmus näljased, siis jätsime värvised munad siiski selleks korraks sinnapaika ja suundusime edasi sööma-pleissi. :) Väike jalutuskäike ja jõudsime kohta, mida isegi mina teadsin ehk 24h jõukas ja Itaalia restoran, mis minu kodukese ja linna-sõidu-bussi-teele jäävad. Rääkisime maast ja ilmast, sõime õhtust ja olime niisama toredad. Oli ikka üks hirmkallis koht ja sealjuures hirmus-hirmus ka (söögi poolest!). Pigistasin silmas kinni, sest noh... yolo! :D Emma ütles nii kui ma ei suutnud valida, kas võtta väga kallis pearoog või piirduda starteriga ja teha nägu, et mul-polegi-kõht-väga-tühi-ju! :D Pärast sain veel küüti koju ka, sest õnneks on meil poiste tiimis üks džentelmen, kes mõistis, et neiut, kes on ühe siidri ära joonud, ei ole ilus üksi jalgsi koju saata (bussid ju enam ei sõitnud!!! :S)! :D :D Ühesõnaga. Ma ei tahtnud tegelikult ju üldse mitte sellest rääkida! Aga sattusin jutustama, sest - pean tunnistama - üks ütlemata tore õhtu oli!!!! Ja nüüd saan kunagi jälle bowligusse minna!!! Ja üks pilt veel meist ja sellest mitte-maailma-kõige-paremast-Itaalia restoranist ka!
Õnneks see üks siider, mis mind küll natuke purju tegi (:D :D :D), ei suutnud ära rikkuda mu tervet laupäeva. Sain täitsa mõistlikul ajal üles ning raamatukokku. Kuni kella 20-ni. Sest just laupäev peab ju olema see päev, kui raamatukogu nii vara kinni pannakse! :/ Ja mu report ei olnud veel kaugeltki mitte valmis. Ja saabus taaskord paanika (tegelikult olgem ausad, paanika saabus juba reedel kui ma käisin workshop'is, mis oli tehtud selleks, et veelkord kõik oluline kuidas ja miks report'i üldse kirjutatakse)!!! Aga päästa polnud enam miskit. Pühapäeval oli taaskord GIVC'ga mäng ja oma kirjatöö lõpetasin täna hommikul kell 8.30. Aga vähemalt lõpetasin (või nii ma vähemalt arvasin)!!! Ja siis magasin sisse! Ja siis sain vähemalt naaber-riigist keelelist tuge (hiihhihi! :D)! Ehk skippisin loengu... ja esitasin oma töö neli minutit enne tähtaja lõppu! Ja siis läksin rõõmsalt seminari... ja siis selgus, et see paber-kopi, mida nad nõudsid oli umbes-täpselt sama oluline kui see elektrooniliselt esitatud versioon... ehk kellad! :S Püüdsin asja natuke siluda ja ehk homme ole näha, kas ja kuidas see kõik kord lõppeb! Aga ma ei põe... ma olin ju vähemalt pooleldi-õigeaegne?! :D :D Ja kui natuke kurjema tooniga asja võtta, siis sulaselges inglise keeles sai ju räägitud, et KÕIK tööd on vaja esitada VAID elektrooniliselt, sest ülikool on ökosõbralik ja paber-kopisid EI NÕUA! Printisin täna eksemplari oma tööst siiski välja. Juhul kui nad siiski peaks seda tahtma... mida nad arvatavasti ka teevad...
Aga ma ei valeta, kui ma ütlen, et järgmise assignment'iga alustasin varem - veel tol samal zombie-teisipäeval läksin raamatukokku (pärast pikka loengu päeva, mille ma just ise olin võimatuks tunnistanud!) ja otsisin välja oma esimesed artiklid ja materjalid... vaid kuus päeva oli veel järgmise tähtajani jäänud ju... Olukord oli natuke rohkem kontrolli all terve nädala. Ja ka laupäev oli vaba ja sain rahulikult õpitööle keskenduda... vist?! Ja üleüldse oli see week 6 üks suur pudru-ja-kapsad nädal, või siis pigem peaks ütlema cancellation week! Ära jäi kolmapäevane trenn (ja abiks oleks olnud, kui me oleks seda ette teadnud... umbes kolm ja pool asjalikku raamatukogu tundi läks juba selle nahka...), neljapäevane seminar (etteteatamine oleks viisakas olnud!) ja reedene trenn (isegi teatati ette... pärast tuli välja, et asjata tühistatud!)! Kolmapäeva ja neljapäeva oleks saanud vabalt asjalikumaks teha, kui oleks teadnud sellest tühistamiste-lainest, aga reede oli juba varem hukule määratud! :D Ehk kuna me teadsime ette, et meil trenn ära jääb, siis otsustasime minna võrgutiimidega bowlingut mängima... ja õhtust sööma! Ehk üks esimene päris korralik social night?! Meid oli täitsa tublisti kümne ringi (kui mitte 12?!) ja mängisime kahe raja peal. Kõigil oli helgemaid ja paremaid ja... natuke kehvemaid viskeid?! :D Kahjuks pean aga tunnistama, et miski ei ületanud neid mälupilte, mis mul kunagi Kaspari sünnipäevast mällu on söövitatud (Reigo ja Rain! :D)! Tegime ühe mängu ära, mis küllaltki aeglane ja veniv... ja pole vaja nimesid nimetada, kes oma rajal võitjaks tuli, eks! (Miks nimetada nimesid, kui saab pildi panna?! :D)
Aega nagu oli ja kuna osad oli veel mängimisest huvitatud, siis tegime soovijatele teise ringi ka. Ma küll eriline soovija ei olnud, aga kuna olin sunnitud "orgunnimise" (ehk inimeste ülelugemise) enda peale võtma ja selgus, et üks inimene on puudu... siis noh, mängisin ka veel teise mängu! Hulka kiirem ja korralikum. Tulemused?! Ei pea nimesid nimetama...
Täitsa võimalik, et mu elu parim tulemus! :D :D Aga mis eriti vahva?! Kuna ma "keegeldasin" üle 150 punkti, siis võitsin tasuta mängu!!! :D Hihihiih. Aga kuna kõik (sh mina) olid hirmus näljased, siis jätsime värvised munad siiski selleks korraks sinnapaika ja suundusime edasi sööma-pleissi. :) Väike jalutuskäike ja jõudsime kohta, mida isegi mina teadsin ehk 24h jõukas ja Itaalia restoran, mis minu kodukese ja linna-sõidu-bussi-teele jäävad. Rääkisime maast ja ilmast, sõime õhtust ja olime niisama toredad. Oli ikka üks hirmkallis koht ja sealjuures hirmus-hirmus ka (söögi poolest!). Pigistasin silmas kinni, sest noh... yolo! :D Emma ütles nii kui ma ei suutnud valida, kas võtta väga kallis pearoog või piirduda starteriga ja teha nägu, et mul-polegi-kõht-väga-tühi-ju! :D Pärast sain veel küüti koju ka, sest õnneks on meil poiste tiimis üks džentelmen, kes mõistis, et neiut, kes on ühe siidri ära joonud, ei ole ilus üksi jalgsi koju saata (bussid ju enam ei sõitnud!!! :S)! :D :D Ühesõnaga. Ma ei tahtnud tegelikult ju üldse mitte sellest rääkida! Aga sattusin jutustama, sest - pean tunnistama - üks ütlemata tore õhtu oli!!!! Ja nüüd saan kunagi jälle bowligusse minna!!! Ja üks pilt veel meist ja sellest mitte-maailma-kõige-paremast-Itaalia restoranist ka!
Õnneks see üks siider, mis mind küll natuke purju tegi (:D :D :D), ei suutnud ära rikkuda mu tervet laupäeva. Sain täitsa mõistlikul ajal üles ning raamatukokku. Kuni kella 20-ni. Sest just laupäev peab ju olema see päev, kui raamatukogu nii vara kinni pannakse! :/ Ja mu report ei olnud veel kaugeltki mitte valmis. Ja saabus taaskord paanika (tegelikult olgem ausad, paanika saabus juba reedel kui ma käisin workshop'is, mis oli tehtud selleks, et veelkord kõik oluline kuidas ja miks report'i üldse kirjutatakse)!!! Aga päästa polnud enam miskit. Pühapäeval oli taaskord GIVC'ga mäng ja oma kirjatöö lõpetasin täna hommikul kell 8.30. Aga vähemalt lõpetasin (või nii ma vähemalt arvasin)!!! Ja siis magasin sisse! Ja siis sain vähemalt naaber-riigist keelelist tuge (hiihhihi! :D)! Ehk skippisin loengu... ja esitasin oma töö neli minutit enne tähtaja lõppu! Ja siis läksin rõõmsalt seminari... ja siis selgus, et see paber-kopi, mida nad nõudsid oli umbes-täpselt sama oluline kui see elektrooniliselt esitatud versioon... ehk kellad! :S Püüdsin asja natuke siluda ja ehk homme ole näha, kas ja kuidas see kõik kord lõppeb! Aga ma ei põe... ma olin ju vähemalt pooleldi-õigeaegne?! :D :D Ja kui natuke kurjema tooniga asja võtta, siis sulaselges inglise keeles sai ju räägitud, et KÕIK tööd on vaja esitada VAID elektrooniliselt, sest ülikool on ökosõbralik ja paber-kopisid EI NÕUA! Printisin täna eksemplari oma tööst siiski välja. Juhul kui nad siiski peaks seda tahtma... mida nad arvatavasti ka teevad...
Ja rohkem uudiseid ei olegi. Tegelikult on palju asju veel vahepeal juhtunud nende koolitööde tegemise vahele, aga kuna uut infot voolab nii kõvasti peale, siis midagi nii meeldejäävat ja silmapaistvat vist välja tuua ei ole. Kindlasti mõned imelikud seigad mu majakaaslasega, palju võrkpalli (nagu mu õppeplaanist juba lugeda saite!), loengu materjalidega olen juba lootusetult maha jäänud ja järgmiseks esmaspäevaks on järgmine report vaaja kirjutada! Imagine my joy! :) Niigi olen nüüd natukese poppi teinud ja eesti keeles kirjutanud. Aga muresid on ikka ju aeg-ajalt vaja kurta. Oeh. Varsti olen vanem ja targem, eks siis räägime jälle! Tsao-plao. :)
[edit] Kui rumal minust. Võrkpalli skoore ei julgegi avalikustada?! :D Surrey tiimiga mängisime mingit Ashcombe'is mingit eraldiseistav cup'i... mingit suvalist, jah... Inglismaa suurim võrkpalliüritus! :D Meil olid muidugi veel alagrupi mängud ja kuna seal saime neljast kaks võitu ja jäime sellega alagrupis kolmandaks, siis kahjuks sinna suurimale me siiski üldse ei pääsegi. :( Vaid kaks alagrupi parimat said edasi... ja pärast selgus, et meid oli seal turniiril üldse natuke liiga palju (üks tiim liitus viimasel minutil "ametliku registreeringuta")... ja saal oli alla igasuguste normide külm ja must!!! Ja üks kohtunik oli lausa hämmastavalt halb. Ja ma võikski vinguma jääda, sest see oli tõesti hämmastav, et n.ö võrkpalli keskus (seal treenib üks Super 8 naiskond) toodab nii halba kvaliteeti...
Tollest pühapäevasest mängust ma juba rääkisin. 3:0 + MVP! Jee. Ja siis järgmine pühapäev oli kõik peegel pildis: saine 0:3 pähe ja ma ei tõesti ei saanud aru, mis meie tiimiga juhtus?! :D Täpselt nädala eest olime teinud oma parimat mängu... ja siis... polnud sellest mega-võistkonnast enam haisugi! Süüdistan siiani SSP-i, et nad meie treeningu ära käntseldasid... :(
[edit] Kui rumal minust. Võrkpalli skoore ei julgegi avalikustada?! :D Surrey tiimiga mängisime mingit Ashcombe'is mingit eraldiseistav cup'i... mingit suvalist, jah... Inglismaa suurim võrkpalliüritus! :D Meil olid muidugi veel alagrupi mängud ja kuna seal saime neljast kaks võitu ja jäime sellega alagrupis kolmandaks, siis kahjuks sinna suurimale me siiski üldse ei pääsegi. :( Vaid kaks alagrupi parimat said edasi... ja pärast selgus, et meid oli seal turniiril üldse natuke liiga palju (üks tiim liitus viimasel minutil "ametliku registreeringuta")... ja saal oli alla igasuguste normide külm ja must!!! Ja üks kohtunik oli lausa hämmastavalt halb. Ja ma võikski vinguma jääda, sest see oli tõesti hämmastav, et n.ö võrkpalli keskus (seal treenib üks Super 8 naiskond) toodab nii halba kvaliteeti...
Tollest pühapäevasest mängust ma juba rääkisin. 3:0 + MVP! Jee. Ja siis järgmine pühapäev oli kõik peegel pildis: saine 0:3 pähe ja ma ei tõesti ei saanud aru, mis meie tiimiga juhtus?! :D Täpselt nädala eest olime teinud oma parimat mängu... ja siis... polnud sellest mega-võistkonnast enam haisugi! Süüdistan siiani SSP-i, et nad meie treeningu ära käntseldasid... :(
No comments:
Post a Comment