Level up!

Oeh, tunnen end nüüd vana ja väetina! Ja mitte sellepärast, et ma arvuliselt vanemaks oleks saanud, vaid sellepärast, et ma täna jälle kella poole kuueni (mis on niigi vähe ju?!) üleval olin!!! :D Ja kui nüüd tagasi vaadata sellele nädalale, siis ma päriselt alustasin varem oma koolitööga! Ja ma päriselt olin varakult asjalik ja tegelesin asjadega... ja ikka jäin ma viimasele minutile... täiesti lootusetu!!! Aga, pean tõdema, et see eelmine oli (õppimisele lisaks) huvitav ja asjalik nädal... ja ikka veel on võimalik siin asju esmakordselt teha!!! :D :D
Teisipäeval läksin pärast kella kuut veel Mercedesega raamatukokku. Kolmapäeval läksin kohe pärast ärkasimist (kellaaega ei täpsusta, khmm-khmm!) raamatukokku ja sealt otse trenni. Neljapäeval kogesin kõige ilusamat hommikut, mis mul siin kunagi on olnud (aga sellest grammike hiljem!), olin natuke asjalik: pesin pesu ja viisin maailmalõpuks oma paberid arsti juurde sisse (mitu korda ma need vajalikud paberid enne maha unustasin, niisama seal kabineti uksetaga käisin ja oma medistsiinilist ajalugu uurisin?!!?!? Kuni siiamaani!!!). Siis raamatukokku ja sealt otse trenni, jõutrenni. Meil sain neli nädalat täis ja selle puhul kaalusime endid ja vahetasime harjutusi. Järgmiseks neljaks nädalaks on uued harjutused, jeei! Õhtul tegin kindlasti veel natuke õpitööd ka. Ja Skype'sin. :)
Reede oli ka asjalik, sest jätsin küll raamatukogu vahele ja panin oma kirjatöö tegemise sellega pausile, kuid sain hulgaliselt äärmiselt vajalikku infot (lõppude lõpuks, eks!) oma spordi scholarship'i kohta! Ehk võitsin kätte ja käisin Sports-Parki-Markiga kohtamas! :D Ta on üks hämmastav mees. Ta räägib väga kiiresti ja siis tekib tunne, et tal on koguaeg kiire - mis tegelikult vist vastab ka tõele -, aga isegi kui tal tegelikult ei ole kiire, siis räägib ta ikkagi kiiresti ja siis tekib endal ka selline tunne, et peaks hästi kiirest kõik ära rääkima. AGA! Seekord olin kavalam. Ma ju teadsin, et tegelikult tal ei ole kiire. Ja nii ma siis istusin ja rääkisin taga seal. Esialgu asjalikumat juttu ja siis... ilmast ja maast! :D Aga peamine on see, et ma tõesti sain lõpuks oma küsimustele vastused ja mõned vajalikud kontaktid ja rõõmu-ja-õnne, sest kõik on hästi ju! :) Ma ei olegi kõige madalama astme atleet (woohoo!) ja see tähendab seda, et sellest nädalast hakkan oma hüvesid kasutama, sest ma sain need faking kontakti juuu! :P Hihihi. Õhtu jätkus rõõmsal toonil aega parajaks tehes (st emaga rääkides ja süües, sest mida muud mul ikka teha on... õppida?!)! :D Trenn. Ja koju ja arvuti taha. Sattusin veits hoogu ka üldse ei arvestanud, et mul järgmine päev võrkpalli platsil vaja palli taga ajada on. Oops, tõesti! Kas see une-level võis äkki sinna viie tunni ringi jääda! Noh, ilmselgelt vähe!!! Ja seda oli tunda...
Laupäeval oli meil väljasõidu mäng ning kimasime Portsmouthi! (Ma ei tea, miks ma selle koha nime koguaeg valesti tahaks kirjutada.) Ehk Ailika kodulinna. Etteruttavalt pean kahjuks ütlema, et sealset püsielanikku ma siiski ei näinud. :( Üle-üldse oli see kuidagi nii sürr käik, et ma ei oska selle koha suhtes seisukohta võtta. Niipalju, kui mina nägin, siis ma tõesti pean ütlema, et mulle see koht ei meeldi! :D :D Ei tahaks teha rutakaid järeldusi, aga kohviku-kogemus ja kõik, mis silma alla jäi, lõi mulle mingi koleda kuvandi. Boohoo. Võib täitsa olla, et mu enda enesetunne andis ka suure panuse. Sest ma olin ikka päris magamata ja palliplatsil ei läinud ka MU ENDA ARVATES mul hästi ja saal oli jälle turbo-külm! Ja ometigi oli  lõpp-resultaat oli üllatavalt hea (3:1 võit ja most valuable player!!!). Kuigi, ma panen käe südamele ja ütlen, et see oli minu poolt ütlemata halb esitus palliplatsil ja kõik teised mängisid must sada-miljon-korda panemini ja ma tõesti arvan, et kuna kõik teised meie võistkonna omad olid võrdselt tublid, siis nad otsustasidki kõige mökumale selle tiitli anda!!! Hhahhhaha! :D Või nad (vastas võistkond) teadis, et mul on sünnipäev tulemas ja tegin mulle lihtsalt viisakusest kingi?! :D Ma ise arvan küll, et see viimane variant on kõige tõenäolisem, sest lõunalaud oli ka vägev seekord (vastas võistkond mu sünna puhul orgunnis, noh! :D). Aga mu oma võistkonna naiskad ei olnud kursis mu vanusemuudatuse-tähtpäevaga. Ma ise ka jutuks ei võtnud seda, sest tagasiteel tegime pubi peatuse ja mu eelarve tõesti ei luba väärikalt vanemaks saada! :D Selle asemel tegi hoopis treener kõigile välja ja ma jäin jälle ühest siidrist purju, jee! :D :D Kui esialgne plaan nägi ette: mäng, koju ja õppima, siis tegelikkus kujunes natuke teistsuguseks: mäng, pubi ja siider, koju ja poolteist tundi und ja õppima! Püüdsin küll tagakuklas meeles pidada, et ka järgmisel päeval vaja veel platsile ronida ja lõpetasin segmenteerimise üle filosofeerimise mõnevõrra varem...
Jah! Ja oligi ootamatult kätte jõudnud mu sünnipäeva hommik. Esimesed õnnitlused sai küll kuupäevaliselt õigel ajal, kuid kuna järgmine päev pole tulnud enne kui mina maganud ei ole, siis (voa, läks keeruliseks vist) võib öelda, et esimesed õnnitlused sain väga ootamatult! :D Vanda ja Chris tulid mulle järgi, sest bussid ju pühapäeva varahommikul sõita ei suvatse, ning kuidagi väga ootamatult tuli see "Good morning and happy birthday... it is today, right!" ... Chrisi suust!!! :D Poisil on hea mälu, erinevalt paljudest teistest! :D Näiteks Emma ja Lara olid mitu korda pärinud, millal mu sünnipäev on... ja kui me minibussiga Sports Parkist inimesed peale noppisime, siis oli Vanda endiselt ainuke, kes teadis, et me tavalise party-bus'i asemel sõidame täna birthday-party-bus'iga! :D Ja nii me siis sõitsime. Sihtmärk: Lõuna-London, Tooting. Käisime järjekordset BUCS'i turniiri mängimas. Neli võistkonda, kolm mängu. Alustasime ikka sellele tiimile omaselt - kramplikult - ja saime ka kohe pähe! 1:2, napilt! Mul oli niiiii suur kiusatus ühe time-out'i ajal öelda tüdrukutele, et "tavaiii, mul on täna sünnipäev, ärgake nüüd üles ja hakake mängima... minu nimel!!!" Aga otsustasin siiski mitte lisapinget peale panna neile! :D Ütleme nii,et mäng oli niigi pingeline ja ma arvan, et mu pika võrkpalluri karjääri jooksul (hahahaha!), nägin mina esimest korda, kuidas võrkpalli platsil punane kaart saadi!!! :) Ütleme nii, et neiu vastasvõistkonnas oli ebaviisakas ja... esialgu sai kollase, mõistlik! Aga kuna see talle ainult auru peale küttis, siis tuli see kollane-punane ja punane-mängust eemaldamine küllaltki kiirelt järgi! Huvitav asjade käik, mis ma muud ikka öelda oskan. :D
Ja neid huvitavaid asju tuli veel. Näiteks otsustas meie libero, et ta lihtsalt loobub mängimisest. Nüüd ja kohe. Pakkis asjad kokku ja läks rongiga koju tagasi (vist!?). Hämmastav neiu. Aga ma ei kurda, mul oligi halb vaadata, et keegi MINU kohta mängib... ja peale, me ei vaja liberot... meil on väga tublid tempsid!!! :)
Teine mäng sujus juba hulka paremini... Ei tea, kas asi oli siis nendest minu pakutud kommides või milleski muus, aga võidu me kirja saime. :) Kolmas mäng oli lootusetu juba eoses, sest kuuest mängijast neli olid super-liiga neiud... ja me juba olime neilt ühe korra kotti saanud... ja minul hakkas see magamatus ja väsimus korralikult tunda andma! Ja isegi kui tüdrukud selleks ajaks juba teadsid, et mul sünnipäev on (Vanda ei suutnud siiski vaiki olla! :D), ei tulnud seda võiduks vajalikku energiat (ja imet) mitte kuskilt. Aga, ma pean ütlema, et esimeses geimis olime ikka küllaltki tublisti kannul neil... ja see on faking suur asi, sest kuuest neli (ehk praktiliselt kogu võistkond ju!?) olid Super 8 mängijad, buiakaa! :D
Pakkisime kodinad kokku ja sõit kodupoole algas. Ja algas minu kõige rahvusvahelisem sünnipäev, mis mul kunagi olnud on!!! :D Ehk ma sain päris mitmes keeles sünnipäeva laulu kuulda, mis oli niiiii hirmus nunnu! Saksa-, itaalia-, portugali-, hiina-, ungari-, arbaabia-, inglise- ja eesti keeles (jah, ma pidin endale ise sünnipäeva laulu laulma, sest nad tahtsid kuulda, mis moodi see kõlab!!!) sain helisevaid õnnesoove! Olen rõõmus, ma ei oleks osanud midagi paremat tahtagi, sest see võtab täpselt kokku selle, kus ma praegu olen ja mida ma teen... :) Aitäh.
Koju jõudes ootas mind ees veel posu õnnitlusi, nii armas! Emps ja Martha ja Kirsi ja Katre olid jätnud mulle videosõnumi ja Aet ja Toits  väike Annabel ka! Oeh, kui tore. Aitäh. Ja ema helistas ja isa helistas ja Ergo helistas. Aitäh. Kui õnnitluste voog rauges asusin jälle oma kirjatöö kallale... ja nagu juba öeldud sain, siis seekord läks poole kuueni! Ma lihtsalt tõesti ei jaksanud enam. Tudusin kolm tundi ja pool üheksa olin jälle arvuti taga. ULME! Kell 10.50 oli töö valmis... ja läks keele-kontrolli! :P Ja kuigi ma ka seekord tänasesse loengusse ei jõudnud, siis esitasin oma töö juba KAKS TUNDI enne tähtaja lõppu, how cool is that!? :D Jõuraasukesi kokkuvõttes käisin veel seminaris ja nüüd ma siin siis jälle olen. Vegeteerin ja olelen. Mõtlen, et küll see elu on ikka ilus... :)

Ja nüüd tuleb see koht, kus ma oma sõnu söön! :D Ehk ehe näide ärasõnumisest. Ma ju ütlesin, et Elerinu ja Gellu kingitus saab aasta parim olema... ja seda see ka olin (tegime koos Marthaga selle lahti!!! :D)! Aitäh asjalikkuse eest, tsiiikad! Ja need mündi-šokolaadi-mandlid... mmmm! Aga. Kui nüüd päris-päris aus olla, siis oli üks kingitus veel ja see oli see, mis mul ikkagi käed värisema ja pisara silma kiskus. See on üks vahva lugu, mis sai alguse neljapäeva hommikul. Tavapäraseid hommikusi toimetusi tehes märkasin parklas "teistmoodi" autot. Kuna mul on vaade otse minejatele-tulijatele, siis olen siin näinud elektrikuid ja torumehi ja postiljone ja muid tegelasi... see kord oli aga tulijaks lille-auto. Nägu tõmbus naerule, sest ma kujutasin nii hästi ette, kuidas noored armunud kutid oma prutadele lilli saadavad (neid paarikesi on ülikoolis küllalt, sest ollakse juba kaks kuud tuttavad siiski ju?!). Mängisin selle stsenaariumi omal peas läbi ja nii see jäigi. Alla kööki minnes avastasin, et see õnnelik neiu on mulle lähemal kui ma ette kujutasin, sest lille-onu oli meie koridoris ja rääkis vastaskorteri neiuga. Hetk hiljem aga koputas onuke hoopis meie köögi uksele ja palus abi... sest ta otsivat mingi imeliku nimega tütarlast (ma olen päris kindel, et ta tegelikult ei olnud isegi kindel, kas ta otsib tütarlast või poisslast! :D)... OOoo maiiii gaaaad! See oli nagu filmis! :D "Ooh, but that's my name..." :D :D :D Onkel oli rõõmus ja nõudsin ainult allkirja... ma ei saanud veel midagi aru... korrutasin, et see on ju minu nimi ja küsisin, et kas need lilled on tõesti mulle?!?! Ja siis veel küsisin, et kellelt need on?!?! Ja vastus kõlas nagu filmist: "I do not know, but there's a card with the flowers..." Armas korvitäis roose. Mulle. Kirjutasin siis särasilmselt ja naerusuiselt ja natuke segaduses olekuga kuskile allkirja ja onu soovis mulle head päeva. Enam paremaks minna ju ei saanud?! Jõudsin oma tuppa ja vaatasin kaart. Siis tuligi see käte värin ja peaaegu pisarad ka... no niiiiiii nummmi! Lilled ja õnnesoovid ja süda 1837 kilomeetrit kauguselt! Oeh. Aitäh!

Teistmoodi sünnipäev, indeed! Olen õnnelik. Teen kniksu ja pai. :)