KODUUUUUUUUS!!! Ja välja maganud! :D Need viimased päevad olid ikka väga-väga-mega turbod, aga sellevõrra ka väga huvitavad ja vinged, niiet võib vist öelda, et sai maksimum võetud, jep! :D Mis ma siis ikka täpselt tegin...?!
Pühapäev oli rahulik ja kodune. Magasin kaua, tegin oma osa grupitööst ideaalsemaks, nokitsesin video kallal ja päeva lõpuks (loe: esmaspäeva hommikuks) saime asja kokku ka. Minu jaoks hakkas aga see busy-aeg just esmaspäeva... ja kujutage ette kui tore oli nädalat neljatunnise unega alustada! :D
Esmaspäeval kell 10.00 olin krips-kraps sellegi poolest koolis ja sain kasulikku infot Event design and production'i kolmanda iseseisvatöö kohta. See peab olema reflective essay meie grupitööst, saab küllaltki lihtne kirjatükike olema! :D Aga "loengus" andis Hania tagasisidet üleüldiselt grupitööde kohta... tõi välja plussid ja miinused, mis tehti või mis tegemata jäid. Ei midagi väga otsest, ei otseseid kommentaare selgete gruppide kohta... Ja siis täitsa lambist tõi ta meie grupi näiteks!!! :D Ütles, et postrid olid nii viimasepeal, et ta oli tõesti üllatunud! Chin up! :D Ja pärast üldist loengu osa oli gruppide kaupa tagasiside andmine ka. Ja ega tal midagi halba öelda ei olnud väga üleüldse. Ainult asjad, mida me ise juba ka teadsime (catering'i menüü ja kahe teema lõimumine). Wuuhuu, saime kõigeimad võimalikud punktid (jep, ma endiselt ei mõista/seedi seda hindamissüsteemi, aga kuna see oli kursuse lagi, siis võib rahule jääda...)! :D Teate, kuidas see esmaspäev lõppes? Pesin KÕIK oma pesu ära, võtsin tolmu, koristasin tuba ja läksin kell 20.00 magama. Awsome, I know!
Teisipäev hakkas kell 9.00 loenguga. Jah, ma olin oma kursuselt praktiliselt ainuke, kes kohale minna suvatses, sest tegelikult oli see ju küllaltki ebavajalik. Event services marketing'i raames oli ju veel ainult presentatsioon jäänud... ja ega muuta enam väga midagi ei olnud! Eksamit ju pole, milleks siis see kordamine!? Loeng oli pigem piinlik kordamine, sest keegi saalist ei suvatsenud (või ei osanud?!) õppejõu küsimustele vastata... ja siis "äärmiselt vajalik" info sellest, kuidas oma tööd ettekanda... päriselt on ja magistri tasemel õpetada, mis moodi riietuda ja kuidas klassi ees seista?! Wow. See vastu Research methods'i kordamine oli hädavajalik, sest kõik paaniliselt kardavad vist seda eksamit. 100% hinna tuleb sellest... ma kardan ka! Aga mitte sellepärast, et ma ei oskaks, vaid pigem sellepärast, et ma pole seda raamatut lugenud! :D Enamik ainest on sama mis TLÜ kvalitatiivne ja kvantitatiivne uurimismeetodide ained kokku ja teooriat ma ju põhimõtteliselt tean... aga eesti keeles!!! :/ Pluss. On ikka jube küll kirjutada eksamit raamatu autorile kui raamatut lugenud ei ole! :D Jõuan veel! ;)
Ja oligi märkamatult kätte jõudnud nädala kolmas päev. Kuigi olin selle päeva tervelt pakkimisele planeerinud, läks kõik teisiti. Ärkasin ja pidingi juba kooli poole jälle tõttama. Ma ei viitsi enam üldse siia kirjutadagi, et meil oli grupi-miiting ja ma olin ainuke, kes õigeks ajaks kohale suvates minna. Kuigi ma olin see, et otsustas veel enne kesklinnas läbi tormata, et viimsed kingid-meened kuskilt leida. Ikkagi jõudsin õigeks ajaks, ikkagi olin ainuke. Pooletunnise hilinemisega saime lõpuks kõik kokku ja peale mõnede paranduste tegemist ja paar korda läbi harjutamist oli saksa-plika sunnitud lahkuma (sest London ja winterwonderland on hulka olulisem kui edukas grupitöö!). Meeleolu oli kergelt masendav. Aga mitte mul, vaid Sarah'l. Ta ikka tõsiselt põdes, et Saskia seekord seda grupitööd nii lebolt võtab. Ise veel rääkis meile, et ta tuleb homme seminari otse peolt suure tõenäosusega. Ja pohmakaga. Ja ise veel uhke?! Well, ma ei osanud muud teha, kui Sarah't lohutada ja öelda, et teeme meie oma osa max-hästi, küll kõik laabub (laabuski!). Edasi kimasin läbi Tesco Sports Parki (võib ilmneda ka kui SSP), et Markiga kokku saada. Saimegi. Ja kohe päris naljakas oli talle kõiki oma seiklusi jutustada. Nagu mingi usaldusisik?! :D Ehk siis tema peab ju kõik teadma, kus ja mida ja kuidas ma oma spordiasju teen. Rääkida oli palju, sest mu õlast ei teadnud ta midagi. Ja ta tahtis üsna üksikasjalikult meie tiimi-draamadest ka teada. Ja arusaadav ka. Aga ikkagi päris kõhe oli, kui ta treeneri kohta kortsuskulmuga arvamust küsis... aga õnneks ta siiski mõistis, milles asi ja ehk asi laheneb siiski nii, et keegi kuskilt lahkuma ei pea?! Mark on üks asjalik onu.
Järgmiseks kohtusin Harriga. Mu ajutine strength and conditioning treener! :D Üheks korraks. Viieks minutiks. :D Ehk kuna ma õigel päeval ei saanud oma kojusõidu pärast kokkuvõtvaid hüppeid teha, siis tegin need päeva varem ära. Aga ma pean ütlema, et see oli üpris kehv variant. Sest. Kuna see kõik käis nii kähku, siis ei jõudnud ma hüppamisele üldse keskenduda. Ei mingit soojendust, ei mingit ootamist. Ja siis see Harri oli nii sõbralik ja tahtis teada, kes ma olen ja kust ma tulen ja mis ma teen ja veel sada muud asja... ehk siis ma keskendusin vist pigem rääkimisele kui hüppamisele?! :D Häbiiiii. Ma tulemusi ei tea (võrreldes eelmiste numbritega ma mõtlen), aga olen küllaltki kindel, et midagi head sealt küll ei tulnud! :D :D Ainuke hea ja positiivne oli Harri kommentaar, et mu inglise keel on niiii hea ja et ta ei suutnud ära uskuda, et ma alles esimest aastat inkademaal elan, wuuuuup! Kompliment missugune.
Edasi viis see kiire õhtu mind juba jooksuga Danielle juurde. Seal on nii hea käia. Ainuüksi sellepärast, et tekib jälle lootus, et ma saan terveks. Ja noh, olgem ausad, kuigi see massaaž, mida ta teeb, on natuke valulik ja kohati ebamugav, on see siiski parem kui mitte midagi!!! :D :D :D Sain uued harjutused, mida nüüd seni praktiseerida saan, kuni teises riigis viibin. Nüüd ainult visadust ja ilmaimet on veel vaja (sest tahtmist ju on?!?!), et oma luud ja kondid jälle paika saada!!!
Veel oli tollel õhtul meil ülikooli tiimiga jõulu-piknik, mis oli ilmselgelt üle toitlustatud! :D Ja kui meil kõhud punnis olid, siis jõudsin ka kätte see "kauaoodatud" üritus, kus üks mu tiim mängis mu teise tiimi vastu! :D Ehk ülikooli võistkond versus Guildfordi võistkond. Ma kartsin seda algusest peale, et see ükskord teemaks võib kerkida... õnneks oli mu valik lihtsam kui ma arvasin, sest mu õlg ju lihtsalt ei lubanud GIVC tiimis mängida! ;) Tegime neile säru ka. Esialgu olin õnnelik, aga siis hakkasin natuke muretsema, sest... ma ju arvasin, et GIVC tiim on igal juhul tugevam kui meie ülikooli oma... Aga noh, nad ei mänginud ju täis koosseisus ikkagi... aga ega ülikooli tiim ka ei mänginud! Okkoouu. Re-match, please!!! :D
Pole vist vaja öelda, et eile hommikul mul üles ärkamisega küll (väga suurt) probleemi ei olnud. Kammmmoon, kojusõidu päev ju! :D Aga polnud aega mökutada ka. Viimane pakkimine (st asjade vaakumisse tõmbamine, sest kolmapäeva öösel kell 2 oleks seda natuke ebaviisakas teha olnud! :D), pesud, söögid ja muud rutiinsed tegemised ja kell 10.30 olin koos kolaga koolis. Harjutasime natuke presentatiooni, siis tegime oma esitluse ka kogule seminari rühmale. Ja kohe täitsa päris ausalt ja tõsiselt olen ma natuke kurb, et ma ei saanud teiste gruppide presentatioone kuulama jääda. Aga ainult natukene, sest ma natuke ikka kartsin ka, kas ma üldse õigele rongile saan ja õigesse lennujaama jõuan õigeaegselt ja oma check-in'id ja värgid ära suudan teha, sest pilet sai ikka väga lambisest kohast ostetud mu meelest ja erinevalt EasyJetist ei saadetud ju mitte mingit jooksvat infot meilile... Aa jaa, meie presentatioon läks muidu hästi (vaid üks pisiasi, mis mind natuke siiani piinab: see üks küsimus, mis oli põhimõtteliselt mulle suunatud ja mille vastamise saksa-pliks praktiliselt pekki keeras... kuigi ma sain vist öeldud seda, mida ma mõtlesin lõpuks ja Owen jäi mind uskuma!!! :D). Ja nagu te arvata võite, siis jõudsin ma õigele rongile... ja õigele lennukile... ja isegi oma check-in'i sain tehtud! Kuigi, ma pean ütlema, et ma ei soovi enam mitte kunagi m-piletiga lennukile minna, sest ma ei olnudki kuni lõpuni (st kuni Riiast lennukile saamiseni) kindel, kas nad seda üldse aktsepteerivad. Miks ma üldse mingi m-piletiga reisisin?! Sest see nõme portaal, kust ma oma pileti sain, et öelnud, et ma saan online check-in'i üldse teha... ja lennujaama check-in'i desk'is öeldi aga vastupidist ja nii ma siis pidin seal avalikus internetipunktis oma piletid aktiveerima... ja jumal tänatud, et mul need mõned kopikad inglise raha käekotis oli... ja kuna neid ei olnud siiski piisavalt, siis ma printida ei saanud... ja niisiis jäin ma lihtsalt sellele mobiilsele-variandile lootma! AAAH, ma pean ütlema, et mu närvid oli vahepeal korraks ikka päris krussis, aga mu ajuhiiglase mõtlemine suutis taaskord kõik joonde ajada! Seiklus missugune, ma ütlen! :D
Ja siin ma nüüd siis olen (iga postituse kohustuslik repliik!!! :P). Kodus. Roosa ja rõõmus ja ometigi ohkan sügavalt iga natukese aja tagant. Endal on ka naljakas ja samas imelik juba sellest ohkamisest. Aga see lihtsalt tuleb... nii sügavalt ja iseenesest! Ma pean täiesti ausalt ütlema, et nüüd hakkan alles aru saama, mis toimub. Ma olin kaks ja pool kuud kuskil võõrsil. Pidasin vapralt vastu ja mitte kordagi ei nutnud (jep, ma räägin päriselt!). Isegi nutmise tunnet ei tulnud seal. Ja eile õhtul lõpuks see kõik vallandus. Ma ei saanud aru, kas rõõmust või kurbusest või lihtsalt pinge langusest, aga eile õhtul magama heites sain ma aru, kui keeruline sellistes võõrastes oludes on. Kodus on niiiiii kerge! Oeh.
Kaks ja pool kuud ei ole ei-tea-mis-pikk aeg ja ma ei ole veel eesti keele rääkimist unustanud, aga selle kuulmise olen küll unustanud! :D Eile. Riia lennujaamas kuulsin esimest korda eesti keelt n.ö taustaks... ja see oli niiiiiiii imelik, et ma hakkasin kohe täitsa tõsiselt itsitama!!! :D Kõrv on nii harjunud midagi muud kuulma selleks "tausta heliks," et selle "arusaadava" keele kuulmine oli lausa võõras! Appppiii, kui lahe. See, et ma võõra inimesega eesti keeles enam rääkidagi suutnud, see ei olnud väga lahe. :D Nimelt küsis mu kõrval istuv neiu lennu lõpus, et kas me oleme juba Tallinnas. Ma ei osanud mitttttte midagi muud teha, kui totaka näoga noogutada. Ja siis veel noogutada... ja umbes poole minutilist vaikult alles midagi öelda! Apppppii, kui mitttttte lahe! :D :D :D
Ja lõpetuseks veel üks looke. Ma ise ei osanud esialgu seisukohta võttagi, aga nüüd olen oma "valiku" üle uhke. :D Nimelt oli mingi aeg tagasi kampaania (mis tegelikult kestab aasta lõpuni), et kui annad ülikoolile tagasisidet, saab 3£ voucher'i, mida saab kasutada ükskõik millises kampuses asuvas poes, sh Starbucks ja teised kohvipoed, toidupood, "sööklad," ööklubid jne. Ma andsin ka tagasisidet... ja seda mitte selle 3 poundise voucher'i pärast, vaid sellepärast, et mul tõesti oli midagi öelda. Selle boonus-kupong olin juba ära unustanud... Ja kui ma selle siis avastasin, siis mõtlesin kohe esimese asjana, et teen omale preemiaks ühe suuuuuuure ja eriline Starbucksi kohvi viimase koolipäeva puhul (noh, et niiiiii kiire mul ka otse seminarist rongile ei ole). Lõpp-resultaat?! Ma ostsin omale ühe tasku-mapi ja ülikooli pastaka raamatupoest selle voucher'i eest... Geeeeeeek! :D
Aga ma ohkan nüüd edasi. Ja arvatavasti panen siit pausi jälle, sest jõuluks maale ja kui ma ükskord selle niisama passimise lõpetan, siis pean natuke asjalik olema, sest 30.detsember on ju üks oluline deadline mul!!! Ja siis 6.jaanuar... ja siis juba eksamiteks õppimised... niiet bye-bye! ;)
Pühapäev oli rahulik ja kodune. Magasin kaua, tegin oma osa grupitööst ideaalsemaks, nokitsesin video kallal ja päeva lõpuks (loe: esmaspäeva hommikuks) saime asja kokku ka. Minu jaoks hakkas aga see busy-aeg just esmaspäeva... ja kujutage ette kui tore oli nädalat neljatunnise unega alustada! :D
Esmaspäeval kell 10.00 olin krips-kraps sellegi poolest koolis ja sain kasulikku infot Event design and production'i kolmanda iseseisvatöö kohta. See peab olema reflective essay meie grupitööst, saab küllaltki lihtne kirjatükike olema! :D Aga "loengus" andis Hania tagasisidet üleüldiselt grupitööde kohta... tõi välja plussid ja miinused, mis tehti või mis tegemata jäid. Ei midagi väga otsest, ei otseseid kommentaare selgete gruppide kohta... Ja siis täitsa lambist tõi ta meie grupi näiteks!!! :D Ütles, et postrid olid nii viimasepeal, et ta oli tõesti üllatunud! Chin up! :D Ja pärast üldist loengu osa oli gruppide kaupa tagasiside andmine ka. Ja ega tal midagi halba öelda ei olnud väga üleüldse. Ainult asjad, mida me ise juba ka teadsime (catering'i menüü ja kahe teema lõimumine). Wuuhuu, saime kõigeimad võimalikud punktid (jep, ma endiselt ei mõista/seedi seda hindamissüsteemi, aga kuna see oli kursuse lagi, siis võib rahule jääda...)! :D Teate, kuidas see esmaspäev lõppes? Pesin KÕIK oma pesu ära, võtsin tolmu, koristasin tuba ja läksin kell 20.00 magama. Awsome, I know!
Teisipäev hakkas kell 9.00 loenguga. Jah, ma olin oma kursuselt praktiliselt ainuke, kes kohale minna suvatses, sest tegelikult oli see ju küllaltki ebavajalik. Event services marketing'i raames oli ju veel ainult presentatsioon jäänud... ja ega muuta enam väga midagi ei olnud! Eksamit ju pole, milleks siis see kordamine!? Loeng oli pigem piinlik kordamine, sest keegi saalist ei suvatsenud (või ei osanud?!) õppejõu küsimustele vastata... ja siis "äärmiselt vajalik" info sellest, kuidas oma tööd ettekanda... päriselt on ja magistri tasemel õpetada, mis moodi riietuda ja kuidas klassi ees seista?! Wow. See vastu Research methods'i kordamine oli hädavajalik, sest kõik paaniliselt kardavad vist seda eksamit. 100% hinna tuleb sellest... ma kardan ka! Aga mitte sellepärast, et ma ei oskaks, vaid pigem sellepärast, et ma pole seda raamatut lugenud! :D Enamik ainest on sama mis TLÜ kvalitatiivne ja kvantitatiivne uurimismeetodide ained kokku ja teooriat ma ju põhimõtteliselt tean... aga eesti keeles!!! :/ Pluss. On ikka jube küll kirjutada eksamit raamatu autorile kui raamatut lugenud ei ole! :D Jõuan veel! ;)
Ja oligi märkamatult kätte jõudnud nädala kolmas päev. Kuigi olin selle päeva tervelt pakkimisele planeerinud, läks kõik teisiti. Ärkasin ja pidingi juba kooli poole jälle tõttama. Ma ei viitsi enam üldse siia kirjutadagi, et meil oli grupi-miiting ja ma olin ainuke, kes õigeks ajaks kohale suvates minna. Kuigi ma olin see, et otsustas veel enne kesklinnas läbi tormata, et viimsed kingid-meened kuskilt leida. Ikkagi jõudsin õigeks ajaks, ikkagi olin ainuke. Pooletunnise hilinemisega saime lõpuks kõik kokku ja peale mõnede paranduste tegemist ja paar korda läbi harjutamist oli saksa-plika sunnitud lahkuma (sest London ja winterwonderland on hulka olulisem kui edukas grupitöö!). Meeleolu oli kergelt masendav. Aga mitte mul, vaid Sarah'l. Ta ikka tõsiselt põdes, et Saskia seekord seda grupitööd nii lebolt võtab. Ise veel rääkis meile, et ta tuleb homme seminari otse peolt suure tõenäosusega. Ja pohmakaga. Ja ise veel uhke?! Well, ma ei osanud muud teha, kui Sarah't lohutada ja öelda, et teeme meie oma osa max-hästi, küll kõik laabub (laabuski!). Edasi kimasin läbi Tesco Sports Parki (võib ilmneda ka kui SSP), et Markiga kokku saada. Saimegi. Ja kohe päris naljakas oli talle kõiki oma seiklusi jutustada. Nagu mingi usaldusisik?! :D Ehk siis tema peab ju kõik teadma, kus ja mida ja kuidas ma oma spordiasju teen. Rääkida oli palju, sest mu õlast ei teadnud ta midagi. Ja ta tahtis üsna üksikasjalikult meie tiimi-draamadest ka teada. Ja arusaadav ka. Aga ikkagi päris kõhe oli, kui ta treeneri kohta kortsuskulmuga arvamust küsis... aga õnneks ta siiski mõistis, milles asi ja ehk asi laheneb siiski nii, et keegi kuskilt lahkuma ei pea?! Mark on üks asjalik onu.
Järgmiseks kohtusin Harriga. Mu ajutine strength and conditioning treener! :D Üheks korraks. Viieks minutiks. :D Ehk kuna ma õigel päeval ei saanud oma kojusõidu pärast kokkuvõtvaid hüppeid teha, siis tegin need päeva varem ära. Aga ma pean ütlema, et see oli üpris kehv variant. Sest. Kuna see kõik käis nii kähku, siis ei jõudnud ma hüppamisele üldse keskenduda. Ei mingit soojendust, ei mingit ootamist. Ja siis see Harri oli nii sõbralik ja tahtis teada, kes ma olen ja kust ma tulen ja mis ma teen ja veel sada muud asja... ehk siis ma keskendusin vist pigem rääkimisele kui hüppamisele?! :D Häbiiiii. Ma tulemusi ei tea (võrreldes eelmiste numbritega ma mõtlen), aga olen küllaltki kindel, et midagi head sealt küll ei tulnud! :D :D Ainuke hea ja positiivne oli Harri kommentaar, et mu inglise keel on niiii hea ja et ta ei suutnud ära uskuda, et ma alles esimest aastat inkademaal elan, wuuuuup! Kompliment missugune.
Edasi viis see kiire õhtu mind juba jooksuga Danielle juurde. Seal on nii hea käia. Ainuüksi sellepärast, et tekib jälle lootus, et ma saan terveks. Ja noh, olgem ausad, kuigi see massaaž, mida ta teeb, on natuke valulik ja kohati ebamugav, on see siiski parem kui mitte midagi!!! :D :D :D Sain uued harjutused, mida nüüd seni praktiseerida saan, kuni teises riigis viibin. Nüüd ainult visadust ja ilmaimet on veel vaja (sest tahtmist ju on?!?!), et oma luud ja kondid jälle paika saada!!!
Veel oli tollel õhtul meil ülikooli tiimiga jõulu-piknik, mis oli ilmselgelt üle toitlustatud! :D Ja kui meil kõhud punnis olid, siis jõudsin ka kätte see "kauaoodatud" üritus, kus üks mu tiim mängis mu teise tiimi vastu! :D Ehk ülikooli võistkond versus Guildfordi võistkond. Ma kartsin seda algusest peale, et see ükskord teemaks võib kerkida... õnneks oli mu valik lihtsam kui ma arvasin, sest mu õlg ju lihtsalt ei lubanud GIVC tiimis mängida! ;) Tegime neile säru ka. Esialgu olin õnnelik, aga siis hakkasin natuke muretsema, sest... ma ju arvasin, et GIVC tiim on igal juhul tugevam kui meie ülikooli oma... Aga noh, nad ei mänginud ju täis koosseisus ikkagi... aga ega ülikooli tiim ka ei mänginud! Okkoouu. Re-match, please!!! :D
Pole vist vaja öelda, et eile hommikul mul üles ärkamisega küll (väga suurt) probleemi ei olnud. Kammmmoon, kojusõidu päev ju! :D Aga polnud aega mökutada ka. Viimane pakkimine (st asjade vaakumisse tõmbamine, sest kolmapäeva öösel kell 2 oleks seda natuke ebaviisakas teha olnud! :D), pesud, söögid ja muud rutiinsed tegemised ja kell 10.30 olin koos kolaga koolis. Harjutasime natuke presentatiooni, siis tegime oma esitluse ka kogule seminari rühmale. Ja kohe täitsa päris ausalt ja tõsiselt olen ma natuke kurb, et ma ei saanud teiste gruppide presentatioone kuulama jääda. Aga ainult natukene, sest ma natuke ikka kartsin ka, kas ma üldse õigele rongile saan ja õigesse lennujaama jõuan õigeaegselt ja oma check-in'id ja värgid ära suudan teha, sest pilet sai ikka väga lambisest kohast ostetud mu meelest ja erinevalt EasyJetist ei saadetud ju mitte mingit jooksvat infot meilile... Aa jaa, meie presentatioon läks muidu hästi (vaid üks pisiasi, mis mind natuke siiani piinab: see üks küsimus, mis oli põhimõtteliselt mulle suunatud ja mille vastamise saksa-pliks praktiliselt pekki keeras... kuigi ma sain vist öeldud seda, mida ma mõtlesin lõpuks ja Owen jäi mind uskuma!!! :D). Ja nagu te arvata võite, siis jõudsin ma õigele rongile... ja õigele lennukile... ja isegi oma check-in'i sain tehtud! Kuigi, ma pean ütlema, et ma ei soovi enam mitte kunagi m-piletiga lennukile minna, sest ma ei olnudki kuni lõpuni (st kuni Riiast lennukile saamiseni) kindel, kas nad seda üldse aktsepteerivad. Miks ma üldse mingi m-piletiga reisisin?! Sest see nõme portaal, kust ma oma pileti sain, et öelnud, et ma saan online check-in'i üldse teha... ja lennujaama check-in'i desk'is öeldi aga vastupidist ja nii ma siis pidin seal avalikus internetipunktis oma piletid aktiveerima... ja jumal tänatud, et mul need mõned kopikad inglise raha käekotis oli... ja kuna neid ei olnud siiski piisavalt, siis ma printida ei saanud... ja niisiis jäin ma lihtsalt sellele mobiilsele-variandile lootma! AAAH, ma pean ütlema, et mu närvid oli vahepeal korraks ikka päris krussis, aga mu ajuhiiglase mõtlemine suutis taaskord kõik joonde ajada! Seiklus missugune, ma ütlen! :D
Ja siin ma nüüd siis olen (iga postituse kohustuslik repliik!!! :P). Kodus. Roosa ja rõõmus ja ometigi ohkan sügavalt iga natukese aja tagant. Endal on ka naljakas ja samas imelik juba sellest ohkamisest. Aga see lihtsalt tuleb... nii sügavalt ja iseenesest! Ma pean täiesti ausalt ütlema, et nüüd hakkan alles aru saama, mis toimub. Ma olin kaks ja pool kuud kuskil võõrsil. Pidasin vapralt vastu ja mitte kordagi ei nutnud (jep, ma räägin päriselt!). Isegi nutmise tunnet ei tulnud seal. Ja eile õhtul lõpuks see kõik vallandus. Ma ei saanud aru, kas rõõmust või kurbusest või lihtsalt pinge langusest, aga eile õhtul magama heites sain ma aru, kui keeruline sellistes võõrastes oludes on. Kodus on niiiiii kerge! Oeh.
Kaks ja pool kuud ei ole ei-tea-mis-pikk aeg ja ma ei ole veel eesti keele rääkimist unustanud, aga selle kuulmise olen küll unustanud! :D Eile. Riia lennujaamas kuulsin esimest korda eesti keelt n.ö taustaks... ja see oli niiiiiiii imelik, et ma hakkasin kohe täitsa tõsiselt itsitama!!! :D Kõrv on nii harjunud midagi muud kuulma selleks "tausta heliks," et selle "arusaadava" keele kuulmine oli lausa võõras! Appppiii, kui lahe. See, et ma võõra inimesega eesti keeles enam rääkidagi suutnud, see ei olnud väga lahe. :D Nimelt küsis mu kõrval istuv neiu lennu lõpus, et kas me oleme juba Tallinnas. Ma ei osanud mitttttte midagi muud teha, kui totaka näoga noogutada. Ja siis veel noogutada... ja umbes poole minutilist vaikult alles midagi öelda! Apppppii, kui mitttttte lahe! :D :D :D
Ja lõpetuseks veel üks looke. Ma ise ei osanud esialgu seisukohta võttagi, aga nüüd olen oma "valiku" üle uhke. :D Nimelt oli mingi aeg tagasi kampaania (mis tegelikult kestab aasta lõpuni), et kui annad ülikoolile tagasisidet, saab 3£ voucher'i, mida saab kasutada ükskõik millises kampuses asuvas poes, sh Starbucks ja teised kohvipoed, toidupood, "sööklad," ööklubid jne. Ma andsin ka tagasisidet... ja seda mitte selle 3 poundise voucher'i pärast, vaid sellepärast, et mul tõesti oli midagi öelda. Selle boonus-kupong olin juba ära unustanud... Ja kui ma selle siis avastasin, siis mõtlesin kohe esimese asjana, et teen omale preemiaks ühe suuuuuuure ja eriline Starbucksi kohvi viimase koolipäeva puhul (noh, et niiiiii kiire mul ka otse seminarist rongile ei ole). Lõpp-resultaat?! Ma ostsin omale ühe tasku-mapi ja ülikooli pastaka raamatupoest selle voucher'i eest... Geeeeeeek! :D
Aga ma ohkan nüüd edasi. Ja arvatavasti panen siit pausi jälle, sest jõuluks maale ja kui ma ükskord selle niisama passimise lõpetan, siis pean natuke asjalik olema, sest 30.detsember on ju üks oluline deadline mul!!! Ja siis 6.jaanuar... ja siis juba eksamiteks õppimised... niiet bye-bye! ;)
No comments:
Post a Comment