Okouuu...

Väsisin ära. Väsisin ikka kohe täitsa väga ära. Ja mul tõesti ei olnud mitte mingit kojutulemise vajadust kuni siiani, aga nüüd küll on. Ja miks?! Ma küll täpselt ei tea, aga kahtlustan, et see on erinevate asjaolude kokkulangemine. Käin trennis ja olen kurb ja tunnen end oma õlata nii kasutult, et lihtsalt tahaks koju nutma tulla (loe: puhkama!!!). Ja see viimane pingutus selle viimase grupitöö kallal on nii vaevaline... tahaks lihtsalt juba koju ära tulla, siis on teada, et see on möödas!!! Ja ma vist hakkan haigeks jääma... punnin küll täie auruga sellele vastu, sest lihtsalt pole aega haige olla! Ja sellepärast tahaks juba koju ära tulla, et saaks rahulikult haige olla... ja magada! Ja ükspäev ma lihtsalt hakkasin mõtlema, et whaaat a flurr, järgmine nädal ongi juba jõulud peaaegu... ja mul ei ole mitte raasukestki jõulutunnet! Sest lund ei ole ja aega ka ei ole, et end kuidagigi jõululainele viia (no, siin on nüüd jõulutuled üles pandud, aga see linnas käik oli pigem see äratus, et "ouu, jõulu tulevad ju", aga selle tunde tekitamisele see väga ikkagi kaasa ei aidanud). Ühesõnaga tahaks koju tulla, et jõule haista... lund ja piparkooke, palun!!! :D Ja üle-üldse arvan, et peale seda eelmist positust, kus ma ise kinnitasin, et hakkan otsi kokku tõmbama, sain isegi aru, et kojusõit on tõesti lähedal! Ja kuna see on nii varsti, siis tundub lihtsam kõik lihtsalt kiirelt skippida, et saaks juba koju ära. Ja see pingsalt ootamine ei tee olukorda kergemaks, kui aus olla. Ma ei oska seda seletada, aga kuidas täpselt nii on, et see "koduigatsus" tuli sellest, et ma lihtsalt tean, et ma saan koju... makes sense?! Aah, ma olen lihtsalt väsinud... vist.

Teisipäeval oli empsi sünnipäev. Käisin koolis selle puhul (hahaha! nagu ma muidu poleks läinud?! :D) ja õhtul puhusime pikalt juttu. Kolmapäev oli maailmakohutavaimpäev. Siis vist strike'iski see esimene väsimuse puhang peale?! Olin kodus ja teoreetiliselt töötasin oma grupitöö kallal... praktiliselt aga panin oma järgmise nädala plaani paika, sest enne tulekut on veel palju teha... book'isin füsio ja personal tutor'i ja HPASS'i kokkuvõtliku jutuajamise Markiga... ja ainuke lohutus sellest päevast oligi see, et kõik õnnestus sellel rindel ja toimiv plaan sai vägagi paika! Neljapäeval sain juba kaks asja kolmest maha kriipsutada - kaisin imede-tegija-Danielle'i juures (jah, ma tõesti üllatusi, mida ta teha suudab!) ja lihtsalt-muheda-professor-Allan'i juures (kes juba teist korda pakkus, et Eesti pealinn on Riia :D). Sain targemaks ja rõõmsamaks. Järgnes grupimiiting, mis mind maapeale tagasi tõi ja viimane worklab SPSS'i tundma õppimiseks (kasulik stuff!). Siis veel natuke grupitööd ja selle aasta viimane võrkpalli jõukas. Mulle ei meeldi, kuidas mu musklid suurenevad... aga mulle väga meeldib personal, kes meiega töötab! Nii noored ja toredad ja motiveerivad ja... uskumatu, kui lihtne on kellelegi muljet avaldada?! :D Peale workout'i võtsime end võistkonnaga kokku ja klaarisime jamad ka ära. Kuigi seal polnudki väga midagi klaarida, sest tülikolle (loe: treener) ei olnud ju seal. Aga meie saime tüdrukutega nüüd "ühele lehele" ja saame asjadega edasi minna. Meil on hea tiim!

Eilse-reede veetsin raamatukogus ja ma pean ütlema, et see väsimus süveneb päev-päevalt! Okei, neljapäevase jõutrenni tegime megaraske, aga 8 tundi und peaks sellegi poolest ju piisav olema?! Aga eii, mu keha on niiiiii väss. Ja üldse on nii raske end kokku võtta ja midagi asjalikku teha. Õnneks pääsesin raamatukogust sutsu varem kui muidu, sest olin lubanud Emmaga tennist mängima minna. Jah, enne lahkumist hakkasin mõtlema, et öööm, tennise mängimiseks oleks õlga näiteks vaja ju!? Ja siis saingi aru, et see oli vale äärimiselt vale otsus, sest kõik edasine läks veel hullemaks ja raamatukogus oleks palju parem olnud!!! :D Esiteks jäime täiesti paduvihma kätte, sest Emmal ju bussikaarti pole ja otsustasime jala SSP-i minna. Ja siis selgus, et Emma oli meile unustanud mainida, et tennist mängitakse siin väljas (meil Sandraga olid ainult lühikesed võrguriided kaasas!). Ja kõik squassi väljakud olid hõivatud. Ja mul oli kõht juba niiiiiii tühi, et jonnisin kõva häälega. Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et mina söön ennast paksusk ja nemad teevad end jõukas peenikeseks. Lõpuks saime veel ronima!!! Küll ainult bouldering'i, mitte nööridega ja kõrgete seinte peal nagu mulle meeldinud oleks. Ja siis läksime trenni. Ja siis oli mul kõht liiga täis ja siis ei saanud ma midagi teha, sest mu õlg on ikka täielik tuku-juku (jah, Danielle andis küll paranemislootust, aga mina peaks olema see, kes paranemiseks aega ja võimalust annab!).

Ja siin ma nüüd siis jälle  olen. Raamatukogus. Viimast grupitööd tegemas. Üksinda. Ja selle asemel, et siis midagi reaalselt ära teha, otsustasin lihtsalt hädaldada, kui väsinud ma olen. Hal-le-luuja! Aga vahel võib ju natuke "jonnida" ka?! Ja tegelikult ei ole see üldse mingi jonnimine või vingumine, vaid aus ülestunnistus. Ma ei nuta ja ei hala, vaid teadvustan endale, et kuna olemine ei ole enam kõige teravam, siis pean eriliselt tubli olema selle viimase aja-jupikese... Sest no vaadake kui kaua ma vastu pidasin!!! Ja kui hästi!!! Ja pean veel... natuke veel!!! ;)

[edit] Sain oma teise hinde ka kätte! Improvement, wuuhuu! 1,11 punkti, aga siiski improvement! :D :D