Suzie'ide-maa!

Pühapäev. Sõitsime Canterbury'sse. Tegime University of Kent'ile 2:0 tuupi ja tulime tagasi. :D Ehk sinna ja tagasi sõit võttis rohkem aega kui mäng ise. :) Aga tore oli, sest see oli meie tiimi esimene väljasõit, kus me olime ainult oma tiimiga (muidu poisid kaasa töllerdanud :D). Ja meid oli ainult kuus, seega ma olin üks ja ainumas side. Uhh, mulle täitsa meeldis, sest see on hetkel ainuke asi, mida ma teha saan, et tiimile maksimaalselt abiks olla! :)

Koju jõudes meenus, et olime lollipeaga mingi grupimiitingu veel õhtuks kokku leppinud. Kiire ümberkalkuleerimine ning sain mugavalt kodust arvutitagant oma muudatus-ettepanekud ette dikteerida ja oma video kallal nokitseda. Ja mis ma ütlesin, lõpp-resultaadina sai see grupitöö ikkagi enne valmis kui individuaalsed kirjatööd - juba 2.09 laadisime asja üles ja kobisime tuttu ära! (Kuigi ma ei saa öelda, et ma selle lõpp-resultaadiga nüüd ikka täitsa rahul oleks...)

Esmaspäev. Krips-kraps (hahah, ja-jah!) täitsa vabatahtlikult üles ja loengusse, et esimesi ettekandeid kuulata... ja vaadata! Ilmselgelt olin ma oma grupist ainuke (mis minu arust näitab täitsa selgelt seda, kui palju teised selle ettekande ja värgi pärast "põevad" või "pingutavad"). Vaatasin ja imestasin, milliste ürituste-ideedega teised lagedale tulla suutsid. Mõne grupi puhul imestasid heas mõttes... ja mõne grupi puhul ei jõudnud lihtsalt ära imestada, kui... jah! Standardid ja mõttemallid on erinevad! Ometigi loogiline ju, sest inimesed ka erinevatest maailma otstest. Ja siinkohal pean väljatooma järgmise leveli magistrikursustel osalejatest: kui terve grupi peale (~6 inimest) ei saa mitte keegi aru, mida küsiti, siis see on juba kõrgem tase! :D Mul oli korraks neist isegi kahju, sest... see oli lihtsalt nii halb. Ja nad ise ei saanud üldse aru, mis teema üldse on. Oeh, kõrgem tasem, I'm tellin' you!

Ja samas. Need nüüd tagant järgi mõeldes olid need "heas mõttes üllatajad" ikka ka küllaltki kohatud. Ülevindi keeratud ja kuidagi... lihtsamat teed mindud?! Mina pean ütlema, et mulle oli see kasuks. Ma sain kindlust, et minu osa on tasemel, kogu meie üritus on tasemel (kui me veel vaid suudaks selle ka ettekanda) ja vähemalt mina tean oma grupist, mida küsimuste näol oodata. Kuigi, ma ise olin vist üks suuremaid küsijaid seal loengus... suutsin isegi Oweni küsimuse ära varastada... and I'm proud of it!!! :)

Ja selle kolme-neljatunnise loenguga mu päev ka praktiliselt lõppes. Kuna seminari enam ei toimunud, otsustasin üle saja aasta päevavalges Tescot külastada ja läksin koju vegeteerima...

Teisipäev. Hullumaja päev. Ja mitte see tavaline hullumaja päev, vaid päris-päriselt ikka väga hullumaja päev. Sest selle kahetunnise pausi sisse, mis meil muidu on, mahutati seekord ka lõputööde teemade ja juhendajate tutvustamise loeng. Ja kes oli ainuke ullike, kes hommikul kella üheksast kuni kella kuueni õhtul vapralt kõik loengud ja värgid kaasa tegi?! Hah, vussud. Kes ei tulnud hommikul ja kes läks õhtul varem minema. Mina aga olin ja olin ja olin. Marketing oli täitsa okei (hea teema ka, keeruline mööda panna ju?!), understanding events industry loengus oli meil külalislektor ja omgomg, kui äge! TopGear'i safety manager vms, aga igal juhul väga suurte kogemustega kuju. Huvitav loeng oli ja mul oli Owenist korraks isegi kahju, sest tema hakkab end ammendama kuidagi. Oli väga värskendav kedagi teist vahelduseks kuulata! Reseach methods oli sama nagu alati... ja ometigi on alati ka nii, et kui teised poole pealt lahkuvad, siis läheb kuidagi huvitavamaks. Või siis suudan ma lihtsalt paremini keskenduda, mine tea. Ja see lõputöö-värk seal vahepeal oli eriti asjalik. Tõi nii häid kui halbu uudiseid. Nimelt ma juba teadsin, et võimalik on kirjutada nii traditional dissertation'it kui applied dissertation'it (sest mul on asjalik academical tutor)... ja vaikselt olin juba otsuse langetanud selle praktilisema ja mitte-nii-akadeemilise variandi kasuks. Ehk applied dissertation. Noh, esimese asjana selgus see, et seda ei saagi nii väga lihtsalt valida, vaid ülikool annab ette vaid piiratud arvu teemasid ja sellele tuleb lausa kandideerida (CV ja mott-kirjad ja särgid värgid!). Ja siis alles langetatakse otsus, kas ma üldse ikka olen õige inimene seda tegema. Ja kui ei ole, siis ei olegi mul peaaegu mitte mingit muud varianti, kui see akadeemilisem variant valida. (Kui ma just ise omale mingit väga head ettevõtet ja teemat ei leia, kuigi isegi sellisel juhul klassifitseerub see selle traditsioonilise töö alla.) Need ei olnud siis väga rõõmustavad uudised just... eriti kui etteantud teemasid on 7 ja meid on 74. Whooop. Meie õppekava juht veel kuidagi eriti push'is, et see on kõige õigem asi, mida teha, sest pärast võib ju kohe tööd saada ja bla-bla. Aga häid uudiseid oli ka. Sest näiteks oli teemade nimekirjas midagi sellist, mis mul silmad särama võttis ja mõtted juba liikuma pani. Päriselt! Ma kindlasti kandideerin ja püüan end sellesse jamasse mässida. Sest see ei saa ju olla kokkusattumus, et mul selle sama koha flaier kohe täitsa esimesest nädalast alates seina peal on!? :)

Teisipäev oli väga info-rohke päev, lisaks sellel asjalikule info-tunnile ja kolmele loengule sain oma esimese hinde lõpuks kätte!!! Tahaks öelda, et "juhhuuu!", aga üldse kuidagi ei saa. Sest. Ma lihtsalt ei saa sellest hindamissüsteemist aru?! Okei, ma ütlen ikkagi. JUUUHHUUU, MA EI KUKKUNUD LÄBI OMA ESIMEST ASSIGNMENTI!!! Ja teiste jutu järgi peaks ma ütlema, et "juuhuu, sain väga tubli tulemuse" ka! Sest liiguvad jutud, et üle 85 hinnet ei ole siin (siinkohal: siin riigis) üldse võimalik saadagi ja kõik, mis üle 70 punkti on, on juba väga-väga kõva tulemus. Ma ei tea, meil oli küll 70 100-st tavaline taks ju. Jah, sada puntki on täiesti perfektne töö... aga 80-90 on võimalik vabalt skoorida, kui teha näiteks vaid kirja vigu või mõne muu elemendiga veits mööda panna. Ja sellepärast ei saagi ma väga rõõmustada oma tulemuse üle, sest ma lihtsalt ei usu seda, et 70-kandine tulemus hea on... :D :D Ja ma ei usu isegi seda peale seda, kui ma Oweni enda suust kuulsin, et 50-60 punkti on hea... ja 60-70 on väga-väga-väga hea. Ja kõik üle selle on juba excellent! Ma ei tahaks ikkagi uskuda, et 72 on excellent kirjatöö?!?!?

Nooh, ma võin öelda, et ma skoorisin "nende" standardite järgi seljuhul sellele excellent'ile väga lähedale. Tagasiside oli tubli... mõnede vigadega. Peamine asi, mis oli punaseks tehtud ja mis hinde alla 70-ne tõmbas,  oli see, et ma olin valinud liiga kehva ürituse oma analüüsi tegemiseks! :D :D Suht hea ju. Aga kui keegi mõistab mulle seletada, mismoodi on võimalik, et tagasiside on ainule positiivne - ühe alamkategooria kohta (näiteks kasutatud allikad: kasutatud on väga mitmekesist ja piisavat kirjandust, viited on kõik korras) - siis kuidas saab sellele hindeks panna 70%?!?! No, ei mahu pähe! :D Aga teate... ega ma kurtma ja vinguma ka ei lähe. Eestlane, nagu ma olen, kannatan ära. Pole eesmärgiks. Katsun lihtsalt hakkama saada. :)

Aga. Ei saa ka mainimata jätta seda, et minu tööd hindas Owen. Ja ma olen rohkem kui 100% kindel, et kui hindajaks oleks olnud Hania (nagu paljudel teistel, kellega mina rääkinud olen, oli), oleks mu tulemus ka peaaegu 100% teine! :D Jah, nad on erinevate väljavaadeta ja hindamismeetoditega. Jah, see on ebaaus. Jah, mu arvamus Owenist muutus väga palju. Möku.

Kolmapäev. Ja jälle eriprogrammiga päev! :D Ehk mitte mu tavaline magan-kaua-püüan-õppida-aga-tegelikult-midagi-ei-tee päev. Meil oli hoopiski seminar, mis kunagi ära jäi. Ja nii see päev jälle pikaks venis: läksin 11-ks kooli, olelesin seminaris (marketing ei ole Oweni teema), siis ajasin asju nii accommodation office'is(võib-olla leidsin omale maja, kuhu veebruarist sissekolida, kui ma vaid omale majakaaslased leiaks... tahaks tulla keegi äkki?!?!?!? isegi odavam kui ma praegu maksan... ja see praegune on üüüüüber-odav!!!) kui student service office'is (tegin esimesed sammud sellepoole, et mul oleks võimalik tulevikus siin tööd teha, wuuhuuu!). Sõin lõunat, püüdime natuke grupitööd teha (mis taaskord haledalt läbi kukkus, sest keegi ei suvatsenud kohale tulla) ja läksin otse trenni. Trenn oli kergelt masendav, sest hirm ja kurbus mu õla pärast süvenevad...

Neljapäev. Jällegi mitte standartne päevakava (jah, see oli erilahendusega nädal! :D). Seminar (pricing on -väga okeilt Oweni teema). Ja ta suutis täitsa meid uskuma panna, et me peaks oma viimase grupitöö just sellel teemal tegema. Peale seminari veetsimegi oma tunnise pausi raamatukogus ja nuputasime oma vähendatud koosseisus üritust, mida analüüsima hakata. Järgnes SPSS arvuti-tundi (äärmiselt oluline!!!) ja grupitöö (ehk esimest korda "kokku harjutamine"?!). Ja ometigi ei olnud kõik jälle kohal. Üks hiina-neiu oli puudu... ja siis ta teatas meile läbi Facebooki, et ta ei tulegi enam üldse kooli! :D Esialgu jäi täiesti mulje, et ta meie pärast otsustas kursuse pooleli jätta, aga vist siiski mitte... igal juhul sai tollel päeval meie kuuesest grupist viiene. (Ja mina hingasin salaja kergendatult, sest just tema ettekande pärast ma kõige rohkem pabalasin! :D)

Koolist otse tormasin HPASS'i workshop'i, mis oli mulle juba tuttaval teemal: sports nutrition! Aga rõõm oli üle kümne (?!) nädala neid teisi atleete näha. Lihtsalt näha. Ei muud midagi. :) Edasi tormasin jõukasse. Ja õhtune, täiesti tavaline Tesco-ringi tüdrukutega. :D

Reede. Ei ole vist vaja enam öelda, et toimetasin tavalise tunniplaani väliselt?! :D Hommikul tõttasin jällegi grupi-miitingule, mis seekord oli täitsa asjalik (v.a see, et kõik tunnikese hiljaks jäid... jah, ma oli jälle ainuke loll, kes kokkulepitud kellaajaks kohale läks!). Saime korraks ettekande isegi suurele ekraanile ja natuke värki läbimängida. Aga kuna kõik hiljaks jäid, siis seda pidu pikalt polnud ja ma tõttasin (ainukesena meie grupist!!!) edasi workshop'i, mis teoreetiliselt pidanuks abistama meid meie viimase grupitöö tegemisel. Me pole veel reaalselt alustanudki, niiet... küll ta abiks tuleb! :D Muidugi ei suutnud asi väga rõõmsalt lõppeda ja meie eriala juht (?! programme leader, noh! :D) suutis mind ikka korralikult välja vihastada (ta ei ole mulle algusest peale meeldinud). Mis mõttes sa ütled mulle, et ma olen vale päeva kojulendamiseks valinud, kui sa ise tuku-juku ei oska üldse tunniplaani koostada?! No worries, ma jäin peale. Lisaks olin veel olin sunnitud olema see, kes "kurva uudise" meie grupiliikme lahkumisest Owenile ja sellele samale tuku-jukule teatavaks teeb. Neil tundus pohhuii olevat, mul on ka.

Ja siin ma nüüd siis olen, ei midagit asjalikku korda saatnud. Aga vähemalt on üle saja aasta see päev, kui ma saan kodust trenni minna! Wuuhuu. :)

Jah, see on Suzie'ide maa! Üks päev nägin umbes kümmet enda Suzukit... vähe lühikese aja jooksul! Kõiki värve leidub. Mulle meeldib! :)