No, ma ei võiiiiiiiiiiiiiii...

Fakk juu, kui mul täiega palju vaba aega oleks praegu, siis ma kirjutaks selllllllllise sõimukirja sinna Arriva bussi-kompaniisse, et hull! Eile täin trenni hiljaks, sest 19.40 buss lihtsalt ei tulnud... ja täna ma ei saanudki trenni minna, sest see sama buss jälle ei tulnud ja tunniajasesse trenni ei ole ju mõtet pool tundi hiljaks jääda?!?! :S Aga ma lihtsalt pean prioriteete paigas hoidma hetkel: kõige pealt õpin eksamiteks (püüan läbi saada, see tähendab! :D), siis kirjutan oma kursuse programmijuhile sõimukirja... ja siiiiiis pöördun Arriva poole. Päriselt, I'm pissed! Ma tulin raamatukogust ju spetsjomm varem ära, et trenni minna - oleks veel vabalt kolm tundi õppida homseks! Ja ma ei saa ju järgmine nädal ka sinna trenni minna, niiet hädasti oleks ikka tahtnud täna minna, rsk! Aaah. Ja kui ma siis täna just kodupoole sõitsin, mõtlesin, et küll on ikka nõme ajaraisk. Mul ei ole isegi midagi selle vastu, et see ruumike siin väga viimase peal euro ei ole... et köögikraan natuke katki on või ei oma koha eest külmkapis võitlema peab! Isegi need ebaviisakad ja -meeldivad roomied on täiesti väljakannatavad... oleks kogu see pull ainult lähemal ülikoolile! Säästaks nii närve kui aega...

Ja olles taaskord on elukaaslasi "karmilt tümitanud," pean ütlema, et tegelikult oli mul neid isegi nähes hea meel. Vist sellepärast, et üle-üldse on tore tagasi olla, aga kõiki jälle esimest korda nähes oleks tahtnud kallistada kõiki! :D :D Väga sürr, I know! Aga päriselt. Nüüdseks oleks mõlemad tüdrukud ka ära näinud, kõik elus terved. Ja juba järgmisel päeval (?!) lahendasin müsteeriumi ka. Üks Pakistani-poistest (mitte Sajid :D) kolis väljas... kokku oma perega! Kelleks on naine ja laps. Ma ise nägin. Bussis. Teretasin viisakalt ja panin puzzle kokku... tore! Ma loodan, et ta seal on rõõmsam (sest siin tundus ta kogu aeg nii väsinud ja morn olevat...), kuigi bussis ta küll rõõmsam ei tundunud, olem ausad! :D).

Veel seiklusi!? No, need samad "vahvad" tobu-jussid siin suutsin peaaegu korteri jälle maha põletada :) Seekord jõudsin asi nii kaugele, et tuletõrje signa hakkas ikka tööle ka (varem on nii olnud, et keegi on kogemata õigeaegselt köögist läbi juhtunud minema ja suurema õnnetuse ära hoidnud). Ja siis ta üürgas ja üürgas... ja kuna oli nädalavahetus, siis security-vendadel läks niii kaua aega, et ma sain sellest üürgamisest ja vingu-tossust ikka korraliku peavalu... mental breakdown ei olnud ka enam kaugel, sest uskuge mind, see signaal on ikka väga valju... I mean, vägaväga valju! Ja siis veel see "rütm"...

Ja üle-üldse on väga up and down olnud kogu see viimane nädal. Ma ei teagi, millest. Endale tundub, et võtan seda eksamite värki küll maru rahulikult, aga mingid pisiasjad teevad niii pahaseks ja siis läheks nagu kõik liiga suure hooga mäest alla. Ja siis tuleb jälle midagi toredat... ja hakkab see rollercoaster jälle osast peale... Näituseks mõningad juhtumised. Niisiis, igal hommikul ärgates on dilemma, kas õppida kodus või vedada end raamatukokku. (Märgin siinkohal ära, et ma olen suutnud oma une-rütmi üllatavalt korras hoida, kuid tuleme selle juurde hiljem tagasi!!!) Ehk tundub ju loogiline, et kiirelt rampsi ja asjalikuks. Siis tekib küsimus, kas ma olen raamatukogus õhtul kella 6-7ni, et sealt otse edasi trenni minna?! Nagu ei viitsiks ju trennikotti terve päeva järel lohistada (noh, sööma ja tagasi :D). Aga tegelikult mulle meeldib raamatukogus (ma ei saa üldse aru, kuidas mulle vanasti raamatukogud ei meeldinud?!?!? :() hulka rohkem õppida. Näha kõiki neid asjalikke ja tarku noori ja vanu inimesi. Tekib endal ka kohe õpituhin! Ja siis lööb see laiskuse-uss teisest otsast vastu, et kodus saaks odavamalt oma lõunasöögi tehtud... ja saaks vahepeal niisama pikutada... ja natuke puhata jne! :D Olen endast võitu saanud ja iga päev (ühe erandiga) raamatukogus käinud. Jah, pärast tänast pean ütlema, et lihtsam on see trennikott sinna kaasa lohistada, kui sellist närvi-põletust teha nagu täna. Okei, kui nüüd selle seiga juurde nüüd tagasi tulla, siis üks päev jõudsin nii kaugele, et oli tarvis lisaks prinditud materjalidele arvutist self-controlled teste tegema. Aga kuna praegusel perioodil on raamatukogu super-ülerahvastatud, siis otsustasin võtta oma läpaka... selle asemel, et arvutiga koht leida, oli vaid kohta vaja... Ja kui järg jõudis selleni, et pidin online teste tegema, siis karm reaalsus näitas, et mida ei ole, on internet mu uues läpakas! No kui keeruline saab olla wifi võrku sisselogimine?! Ikka väga. Mul läks umbes poolteist tundi ja siis andsin alla ja läksin help desk'i. Endal hari punane, sest pidin oma suurepärasest kohast loobuma ja paar tundi asjalikku aega oli ka juba raisus. Tegin ju kõik step-by-step, et ise hakkama saada. Ikka peab mingi tuku-juku olema, kes läheb IT help desk'i, et wifisse sisselogida?!?!?! :D Ja kui ma siis seal koos IT-mehega kõik asjad uuesti tegin, siis - voilaa - kõik toimis koheselt. Ei leevendanud mu pahameelt. Kuidagi tundus, et kõik läheb nii valesti ja kodus oleks palju parem olnud ja bla-bla-bla. Ja siis raamatukogu poole tagasi tormates juhtus selline "hale-naljakas" seik, kui mingi tumedanahaline poiss samas suunas liikudes lihtsalt üks hetk tagasi pööras ja küsis, mis brandi kott mu on... et jube kena ja sobib hästi mu saabastega! :D Miks hale-naljakas?! Sest see on maailma kõige tavalisem NewYorkeri kott, mis mulle endale väga ei meeldi, aga ma olen varemgi kommentaari saanud, et see näeb lihtsalt väga päris koti moodi välja... ja mida sa siis ütled vaesele väiksele neegripoisile?! :D Öööm, thanks, aga sa suutsid mu mõtteid lugeda ja küsisid lihtsalt midagi, et mu tusamõtted ära peletada?! Päriselt, ma arvan, et ma vandusin tol hetkel mõttes oma kõikide maailmahädade üle lihtsalt :D Aga igal juhul see toimis. Mõtted läksid mujale, raamatukogus sain jälle täitsa okei koha ja usin töö võis alata... you see, down and up?!
Järgmisel päeval oli juba parem raamatukokku suunduda, sest teada oli, et kõik toimib ja saan oma õppetöö järgmise faasi juurde asuda. Ja kõik on roosa ja rõõmus, kuni vaja internetist aine ainsamat kohustuslikku raamatut lugeda (sest raamatukogus on kolm eksemplari seda raamatut... ja seda ainet võtavad umbes 500 õpilast?!). Ja ometigi raamatut ju siis ostma ei hakka?! Phh. Kui internetist see täis mahus kätte saadav, siis ei näe ma küll vajadust... AGA! Ops. Internetis on üks raamat. Ja kui keegi seda raamatut loeb, siis teised enam ligi ei pääse. Jep. Kõlab uskumatult, aga nii on. Nagu wtf?! See on umbes sama reaalne, et internet saab täis lihtsalt. Proovisin kõik brauserid ja muud trikid läbi ja ei midagi. Pekkis. Kui närv jälle mustaks oli tõmbunud, siis loobusin ja lihtsalt mingi vanema variandiga (kuigi professor hirrrrrrmasti rõhutas, et kõige uuem variant on ikka hädavajalik!). Sain kõik oma asjad jälle joonde ja hakkas jälle üles mäge minema... ja üles mäge on võimalik minna seni, kuni tipp vastu tuleb: siis on jälle vaja alla suunas liikuma hakata. Mina käisin trennis ja sain jälle aru, kui mõttetu on ilma õlata võrkpalli mängida. Tahaks ka maksimaalselt kõik anda endast, mitte lihtsalt eksisteerida seal platsi peal... n-õ-m-e!
Ja siis täna oli jälle tore päev (kuni selle trenni-mitte-saamise-värgini). Produktiivne päev raamatukogus, I'd say! :D Kohe hea oli tarkust täis peaga sealt ära tulla. Ja siis ka nädala-küsimus: Kas õppimine vallandab endorfiine? Kui jah, siis kinnitan. Kui ei, siis olen imelik vist, et see mind rõõmsamaks teeb... ?!