Same sh*t, different year!

Vahvat ja vägevat,

nunnut ja säravat!
                   E.

Tõotab head, kui esmaspäeva hommik algab sellega, et suudan omale kohvi peale joogijogurtit valada! Õnneks suutsin ma ise seda küll ainult koomiliselt võtta. Challenge accepted! Esialgu oli päris huvitav banaani-maasika kohv... lõpp kiskus hapukaks! :D

Kuigi aasta on ju veel täitsa alguses, olen ma juba nii palju jõudnud teha, wuuhuu! Kõik olulised valdkonnad esindatud: sotsialiseerumine (üle saja aasta!) - tähistasime Taavi juubelit; sportimine (ühe kahe saja aasta!) - käisin Krambi naiskonnaga Põltsu turniiril; õppimine (jällegi maksimaalselt viimasel minutil!) - reflective essay meie grupitööst sai ära esitatud! Tegelikult oli Taffi sünnipäev väga äärmiselt rahulik minu jaoks, sest see teine punkt pressis peale... ja kuna ma nüüd siiski "kõrgema klassi" sportlane olen (hahahah!), siis keeldusin võistlustele eelneval õhtul alkoholist ja läksin varakult koju tuttu... kuigi see teine asi hästi välja ikka ei tulnud, kuna millegi pärast on ööd-päevad endiselt nii sassis! :S

Põltsamaa turniir oli kuidagi hämmastavalt kehvemapoolne. Ma arvasin, et võitstkond on ikka aina tugevamaks ja tugevamaks kasvanud, aga miski nagu kuidagi ei sujunud. Ei mul ega neil. Aga erinevus oli selles, et mul oli põhjendus, neil mitte! :D Ma olin lihtsalt liiga excited või under pressure või midagi taolist, sest ma olin üheaegselt nii rõõmus, et sain jälle siin mängida... ja samas ei ole ma ju seda positsiooni juba sada aastat mänginud ja arvasin, et tuleb puusalt... ei tulnud, rsk! :D Ja kuna ma tundsin, et ootused "välismängija" osas oli kõrged, siis lisas see veel omakorda survet! :D Ja ma kohe täitsa päriselt tundsin end ebamugavalt seal platsil (oma osa mängis teisejärguline mänguvarustus, sest kõik kõige paremad vahendis on ju saarekesel). Päris häbi oli ikka Tarvastu vastu geim kaotada ja vaid napilt kahe punktiga neile peale jääda. Ja ma kohe tundsin, et ma suudaks üks kõik mis positsiooni paremini mängida, kui seal tagaliinis pabistada. Ja ei saanud ma sellest uuest tõstjast sotti... kohati jäi mul suu lahti, mis vägevaid ja stabiilseid tõsteid ta kuskilt välja suutis tõsta... ja teist küljest tundsin ma, et kas tema üldse ei taha või teistele üldse ei sobinud see mängukorraldus. Kahjuks tegime vahetuse liiga hilja, aga ma tõesti ei julgenud seda varem ka välja pakkuda, sest see oli niigi imelik... mingi suvaline tölpa tuleb ja hakkab mängima seda kohta, mida ta tahab?! Ise ei saa ülevalt servidagi... oleks siis vähemalt kogu võistkond kursis olnud, et ma tulen või midagi!?!?! :D Kivi Mirju kapsaaeda, hops! :D Aga näed, lõpuks selgus, et mul oli too päev täitsa talutav tõste. Ja mäng sai hoopis teise hoo. Ja kui mul enne viimast mängu oli tõesti väga-väga-väga turbo-mega-halb tunne kogu selle turniiri pärast, siis viimane mäng päästis päeva! Me ei võitnud. Aga tunne läks umbes miljon sada korda paremaks... ma pole siiski lootusetu!!! ;)

Ja selle õppimise osas on asjad endised. Ma ei suuda enam ära arvutad, mitu portsu vahvleid ma Virgele ja Philipile nüüd juba võlgu olen, aga mu küpsetamis-vaim on valmis igaks puhuks kui ma neid nägema peaks kunagi!!! :D Kui nad enne Inglismaale sattuma peaks mind külastama, siis saab pannukaid ja kui Eestis kokku jookseme, siis saab neid päris õigeid vahvleid!!! Ma olen rõõmus, sest tegelikult ei ole see grammatika kontroll mitte mu hinde kergitamiseks vajalik, vaid selleks, et ma ka ükskord kirjutama õpiks! :) Ma olen nii mõnegi töö ju täitsa ilma kontrollita ära esitanud ja tulemuse erinevus ei ole silmaga nähtav olnud... aga mis on erinev, on see kuidas ma ise õpin sellest! Kui ma kooli poolt saan pool-vigasele tööle vastukajaks, et a few grammatical mistakes, siis mis ma sellest õpin?!?!? Vahel on päris häbi lugeda, kui rumalaid vigu ma teen, kui ma Virge või Philipi parandusi loen, aga igal juhul on see parem õpiviis... järgmine kord ehk äkki võib-olla suudan mõne fraasigi paremini kirjutada! ;) Thanks a million! Kui ma vaid ka vaid varem kõikide asjadega alustada suudaks...

Ergo avastas just natuke aega tagasi, et ma lähen järgmine nädal juba tagasi Inglismaale. Ma tahaks rõõmus olla, aga ma tean, et seekord on see minek vist vähe keerulise kui eelmisel korral. Nii talle kui mulle. Ainuke lohutus on see, et ta tuleb mulle külla... ehk see pehmendab kukkumist!!! Ma ise püüan küll rõõmus olla. Ainuke jama selles, et veel mitu head asja, mida ma siin enne äraminekut korda tahaks saata... niiet head aega, hakkan nüüd eksamiteks õppima nüüd! :P