Lazy lazzzzy dayz!

Wow! Ja ma tunnetan liikumise jõudu! Kuigi ma olen oma väikest toa-ruumikest väga armastama hakanud (jah, ma olen seda juba isegi kaunistanud ning uuendused ootavad veel ees!), siis ei tasu siin liiga palju aega järjest veeta. Kolmapäev oli üks neist päevist, kui ma tulin ja jäingi oma mõtetega (sest kolmapäevane trenn ei leidnud aset), neljapäeval oli liikumist ja tegutsemist palju, reede oli ka värsket õhku täis, kuid laupäev - hõuli-mõuli, sealt see jama pihta hakkaski. Lubasin endale väga pika une, aga seda oli ka väga hädasti vaja ja see ei olnud "ussitamise" põhjuseks. Hull oli see, et kuna ma ärkasin keskpäeval, siis ei pidanud ma enam vajalikuks kuskile seigelda, vaid võtsin ette kõik võimalikud kodused-tubased tegevused. Ja täna ärgates (jällegi peale lõunal, okouu! :D) sain aru, et nii päris ei saa. Jah, kõik, mis ma tegin, oli vajalik ja oluline ja ma oleks need tegevused omale päevakavva nagunii võtma hiljem või varem, aga.... eiii, õues peab ka käima! Täna parandasin selle vea. Peale pühapäevaseid pannkooke ja tavapärast koristus-rutiini kõmpisin maha 11509 sammu. See teeb minu iPodi kohaselt 8,52km. Käisin ja vaatasin, kuidas jala ülikooli saab, noh! :D + väikesed lisaringikesed, mis mind tupikusse viisid! Hea, et enne pimedat tagasi jõudsin. Aga bottom line on see, et enesetunne on nüüd sadamijontriljon korda parem nüüd ja saan rõõmsalt ja õnnelikult homme oma uuele semestrile vastu astuda, hurraa! :)

Veel head. Neljapäeval tegin oma minibussi sõidu testi jälle. Kõik oli teine. Enesekindlus oli teine, ilm oli teine (seekord sadas vihma, ülla-ülla!), eksamineerija oli teine ja tulemus oli ka kohe teine - tehtud! :D Ma pean tunnistama, et see eksamineerija oli niiiiii palju parem, sest ma ei saanud arugi, et ma mingit "eksamit" teeks (ettevalmistus oli ka teine ja ma tegelikult plaaninsingi selle tundega seda sõitu teha), ta oli tore ja sõbralik ja tegi vahepeal isegi nalja, et ma olen läbikukkunud! :D Ühesõnaga, me saime selle politsei-onuga väga hästi läbi ja rääkisime enamalt jaolt üldse teistest teemadest kui sõitmine. Ärge valesti arusaage, sõitmisest rääkisime ka ja ma sain väga häid ja asjakohaseid nõuandeid! Ja ma sõitsin ikka paar korda äärekivisse ka selle suure kolakaga. Aga lõpp hea, kõik hea?! No, mulle see lõpp väga ei meeldinud, sest miks ta pidi mulle oma kontakti andma ja ütlema, et let's keep in touch?!?!!?!? :S :D Nüüd kõik arvavad, et ma sain selle testi tehtud, sest ma olen blond :( (ja räägin hästi inglise keelt - katšiiiiing, võtan ikka veel komplimendina, kui mõni native speaker mulle seda mainib!!!!)

Ja neljapäev jätkus headel lainetel. Saime Elizabethiga kokku ja arutasime natuke lõputöö-teemade asju (enamalt jaolt tema teemat :D) ja õhtul sain üle sajamiljontriljon aasta jõukasse!!! Ma ei tea, ma poleks elusees arvanud, et mulle see kangidega möllamine ja "musklite suurendamine" niimoodi meeldima hakkab... ja nüüd plaanin veel personaalselt HPASS privileeg-treeningu võimalust ära kasutada ja teuse session'i juurde panna nädalasse!!! :)

Reede oli ka asjalik ja parajasti tasakaalus. Kasulik = sain raamatukogus skännimise selgeks (ehk mu lõputöö teema on nüüd ametlikult lukus!) ja käisin trennis. Rekreatiivne = jalutasin maailma kõige armsamate kutsu-mutsudega ja vaatasin Sotši olümpia avatseremooniat. Õnneks arvas Elizabeth ka, kuidas ma ALLLLLES NÜÜÜD ta nunnudega kohtun ja et me peaks seda ikka tihemini tegema. Wow! Ja ma tunnetan loomade jõudu. Nad panevad umbes sama hästi tundma kui üks korralik treening või 8,52km jalutuskäik. :)

Ja olengi jõudnud oma pühapäevase rõõmu-postituse viimase lõiguni. Millest see räägib? Millestki aktuaalsest ehk Sotši olümpiast. Ma lihtsalt tunnen, et pean sõna võtma (vist mingi erialane professionaalsus lööb välja, hahahahah?! :D). Ma tahaks öelda, et mul on kahju lausa venelastest ja nende "hukka läinud olümpiast" (seda ei saa veel väita, sest kõik ei ole läbi ju!). Lihtsalt niiii palju negatiivset, et lausa hirmus... ja samas tekib tahtmine küsida, et miks k*rat te siis andsite selle korraldus õiguse neile?! :D Sest lugedes kõiki neid artikleid ja vaadates pilte, siis mina küll üllatunud ei ole... mida te siis ootasite?!??! Kas tegelikult ilm ei tea, mis seal riigis toimub? Kas ainult need, kes seda lähedalt näevad, mõistavad? Hirmus-hirmus. Ma ei tea, kas uskuda või mitte uskuda, et see mees, kes oli vastutav olümpiarõngaste süttimise eest avatseremoonial (ja siinkohal märgin kõigile mitte-teadjatele ära, et üks neist ei süttinud ning see asendati lumehelbekesega :D), leiti nüüd surnuna. Ma ei tea, kas asi on päriselt nii kaugele läinud või on see nüüd juba mõne vahva ajakirjaniku fantaasiavili, aga... isegi kui ei oleks, siis ma ei imestaks!!! Eto Rassiiiiaaa ju! :D Lisaks nendele hotelli- ja muruvärvimise naljadele on tulnud ka kriitikat mõnede radade üle... ja see on juba tõsisem probleem. Kui profisuusataja peab rada eluohtlikuks, siis... miks me neid mänge üldse korraldamegi?! Ja kõige hämmastavam on see, kuidas kõik asjaga seonduvad inimesed peavad võrratult head nägu tegema. Mina vaatasin avatseremooniat läbi BBC kanali (ehk inglisekeelne programm siiamaile!) koos tõeliste inglisekeelt kõnelevate kommentaatoritega. Ja kuidas nad siis ahhetasid ja ohhetasid selle üle, kui ilus ja võimas kõik oli! Ma ei vaidle vastu, hulka kõvasti vaeva nähtud ja veel suuremal hulgal raha altkäemaksudeks ometigi ära antud ju! Pidigi võimas olema. Mis mind tegelikult üllatas, oli see kui kaastundlikult nad seda sõud kommenteerisid, kui juttu tuli sellest, et keegi on kunagi püüdnud Venemaad "vallutada" (ehk oma maatükikest tagasi võita?!). :D Oeh, vist on jälle tunda seda hirmsat repressiooni mõju tunda minu hinges... :D :D Rohkem ei plära. Punkt.