Palju õnne: Eesti 96 ja blogi 500! :D

Elu on muutnud vaatepilti. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi selle mõne blogi-aasta jooksul Eestile õnne olen soovinud (ja ausalt olen laisk ja ei viiitsi praegu ka kontrollima hakata!), aga nüüd küll soovin! Isegi, kui ma olen kunagi varem siia uhkelt üles märkinud, et koduriik saab aastakese vanemaks, siis sügaval sisimas tean, et see on rohkem olnud vaid sellepärast, et nagunii on ju vaba päev ja siis hea seda "millegi kaela veeretada"! :D Sest ma ei ole kunagi olnud mingi ilge Eesti-fänn olnud, kes vapralt rusikaga rinnale tagudes on tõotanud, et ma kunagi ei lahku ja jään alati truuks ja kes ilmtingimata kõigist vana-Eesti-rahva traditsioonidest kinni peab ja vaid Eesti lippu suuurtel spordivõistlustel lehvitab (sest võidab ju ikkagi parim, mitte...?!). Hahhaa. Nooh, ma usun, et kes mind vähegi teab, saab aru, mida ma öelda tahan... vist?! Ehk Eesti on koht, kuhu ma juhusetahtel sündisin ning sama hästi oleks ma võinud mõni sada kilomeetrit põhja- või lõuna pool sündida ja ikka olla õnnelik (kuid võib-olla mitte see, kes ma praegu olen!?). Ehk "enne" on keeruline öelda, et Eesti on üks ja parim, kui pole küla peal käinud... ?! (Aga mu meelest see kõige väärikamad Eesti-hullud ongi just need, kes mitte varbaotsagagi pole muud ilma näinud! :D :D)

Igal juhul, kui enne oli niii, siis nüüd on teisiti! (WTF?! :D :D) Mitte päris radikaalselt, sest päris hullupööraseks Eesti-austajaks ma veel päris saanud ei ole, kuna ma ikka veel ei tea, kus on parem!!! Aga natuke Eesti-meelsem olen ma küll. Sest paratamatult tulevad mingid teemad esile, mida kõik oma kodukandi tavadega siis võrdlevad.... ja paratamatult tekib ikka tunne, et Eesti on ikka natukese erilisem (erilisem ei võrdu tingimata paremaga). Ja just see teisetele muljetamine ja pajatamine on minus tekitanud tunde, et ma olen ikka juhusetahtel ühte õigesse kohta sündinud! Aitab ikka päris kõvasti mu kiiksule kaasa (sest mulle lihtsalt ei meeldi ju olla teistega samal pulgal!!!). Jumal tänatud, et mitte paarsada kilomeetrit lõunasse või põhja.... või veel vähem itta! :D

Ja siinkohal teengi ühe suure kummarduse (kraapsuga!) ja pai oma väiksele kodukandile! Rammu ja erilisust! :)  

Jah, olen oma Eesti-meelsuses jõudnud kohe kindlasti "leveli kõrgemale," sest ega ma muidu vist väga sini-must-valge kleidi poole ei vaatakski!!! Ja mitu levelit on veel minna, sest poest kaasa ma siiski seda kleiti endaga ei võtnud, hahahhaha! Ja... what are the odds, et nad just NÜÜD sellistes värvides kleiti müüvad?!?!!? :D

Ja teine ilmatuma tähtis "sündmus" on see, et käesolev kirjutis on minu viie sajas (500!!!) postitus! Wow. Kes oleks arvanud, et ma kunagi nii kaugele jõuan (hahahhahahhaha!!!). Ja jumal seda teab, kes seda jama kõike ükskord lugeda ja häbeneda julgeb?! Hahah. Aga eii, 500 mõttevälgatust, mälestust, emotsiooni, juhtumist või jutustust - vägev! ;)

Igapäeva "olme-probleemide" juurde tagasi tulles pean mainima, et teine nädal ei olnud esimest mitte grammivõrragi aeglasem või rahulikum või vähetähtsam või ebahuvitavam... kuna SIIN ei ole tänase päeva puhul puhkepäeva, siis ma kõike üksi-pulki ära jutustada ei jõua (kuigi hirmsasti tahaks!), vaid ütlen lihtsalt, et see nädal sisaldas endas järjekordset HPASS'i workshop'i, eratrenni Vickiga, national insurance number'i taotlemist (mis "avas mu silmad" immigrantide osas :D), füsioga kohtumist, raamatukogu, kooli-kooli-kooli, trenni-trenni-trenni, GIVC esimest päris (!!!) kodumängu (mille me küll kaotasime, aga as long as I'm the MVP, pole hullu! :D) ja palju muud (seal hulgas erinevaid emotsioone)! :D Heites pilt tulevikku, peab kahjuks või õnneks tõdema, et need "tuurid" ei tundu kuidagi aeglustuvat, vaid kogu see asi alles kogub hoogu... niiet palju "asju" ja emotsioone on veel tulemas! Stay tuned! :)