Roller coaster!

Täpselt nii, nagu see tark ja naljakas mees seal maailma-parimas-loengus rääkis, täpselt nii ka on! Ehk üks päev jõuad sa kurb olla, sest sul pole sõpru... ja siis teine moment saad aru, et üks ikkagi on ju! Ja siis tuleb tunne, et miks ma siin üldse olen?! Ma ei suuuuuuuda ju inglise keeles magistritööd kirjutada?! Ja siis tuleb jälle vastupidiselt hoopis selline motivatsioonitõus, et kõik tundub nii lihtne ja tehtav, sest mul on ju kogemust ja mul on ju oskusi! Ja siis oled rõõmus, et saad võrkpalli mängida ja kõik plaksutavad sulle... ja siis selgub, et tiim ei olegi tegelikult väga tasemel (veel?!). Ja siis saad moti-buusti kuskilt muljalt... noh, et ilm on ilus või midagi! Ja nii on. Täielik roller coaster! Siis tahad koju, siis tahad jääda. :D Ja need mineku- ja tuleku hood jõuavad ühe paaritunnise loengu ajalt umbes sada korda tulla ja minna. Täiesti hull, kui lahe! Tegelikult ma koju küll veel tahtnud ei ole... päris ausalt. No, kuiiiii, siis võib-olla ainult täna, sest Ergo oli päris kurb ja nukker oma haigusega sirulimaas :( Aga kuiii, siis ainult sellepärast. Kool ja kõik muu rokib!

Täna võin juba küll rahulikult öelda, et ma oskan bussiga kooli ja koju sõita. Ja isegi genereerida teid, kuidas ja kust kiiremini saab! :P Ja kuigi ma ööl vastu esmaspäeva tõesti väga magada ei saanud, siis olin krips-kraps üleval, ootasin pikkisilmi, millal kell piisavalt palju saaks, et rõõmsalt ja õnnelikult - nagu esimese klassi õpilane esimesel septembril - kooli minna! Aineks Event Desing and Production. Aine, mida ei ole mitte kunagi mitte kusagil õpetatud. Täitsa uus teema ja täitsa uus õppejõud (vähemalt üks neist, da Owen-guy!) Õppejõuks nooremapoolne neiu Poolast... ja Owen. Owen on lihtsalt Owen, suurte kogemustega ja tark mees (ja kuigi tema ainet ei lugenud... veel, siis juba suutis ta sellise mulje jätta ja ma olen täiesti kindel, et mu tunne mind ei peta, et ta on üks väga vinge tegelane). Aine on lahe, ennekõike muidugi sellepärast, et see aine ei lõppe eksamiga! :D Mitte, et mul eksamite vastu midagi oleks, aga kui kõik ained enne jõule otsa saaks, siis saaks ju poolteist kuud juba Eestis puhata. Lumepalle veeretada ja stuff like that! ;) Tegelikult on aine niisama ka lahe. Mingid asjad olid juba väga tuttavad ja läbiõpitud asjad (näiteks mõned reklaami erialalt tuttavad elemendid kattusid disaini asjaga), kuid lubab tulla ka väga uut ja huvitavat informatsiooni! :)

Paaritunnine paus lõunaks ja järgnes sama aine seminar juba väiksemas rühmas. No, seal ei teinud me küll absoluutselt mitte midagi. Tutvustasime ennast. Ja no, kaua sa jõuad kuulata: "And I am also from China..." :D Tegelikult sattus niigi küllaltki palju rahvusvahelist kraami minu gruppi. Olen rõõmus. :)

Pärast esimest koolipäeva tõttasin edasi võrkpalli platsile. Minuga koos oli seal ühe tillukese 9x18m platsi peal veel 83 inimest. Õnneks silmapaistmisega probleemi ei olnud ja pääsesin naiskonda! Wuuhuu. Ja selle hea uudise ja emotsiooniga ei saanud ju seal Sports Pargist ära tulla. Natuke hakkas kahju küll, et mu "nali" sai tõeks... ja ma olengi peaaegu kõige pikem mängija võistkonnas! :( Ja natuke rohkem hakkas kahju sellest, et mulle edastatud info (mida ma pärisin juba ammu-ammu), et võrkpalli võistkonna treeningud hakkavad olema kolm korda nädalas, osutus valeks, ja tegelikult toimub trenni kolm korda vähem. Üks kord nädalas. ÜKS KORD NÄDALAS?! Slurrrrry! Noh, ja nii ma siis seal ära tulin... nukramapoolselt.

Jõudsin koju, hammustasin süüa, lõin interneti lahti ja... sain jälle naeratada! Mu postkasti oli potsatanud kiri, kus teatati, et mu taotlus saada spordistipendiumi oli heaks kiidetud! Ehk seegi rõõm, et nüüd saan seal Sports Pargis midagi muudki teha... ja täitsa free of charge! Ja äkki see tähendab ka seda, et ma võtan julguse kokku ja proovin kahes kohas korraga mängida. See oleks alles huvitav! :) Aga igal juhul sain sellel õhtul rõõmsameelega magama minna ja kaua-kaua uinuda, sest ärevuse level oli jälle maxi peale läinud ju! :)

Täna ehk kella järgi juba eile ehk teisipäeval ehk 8.oktoobril oli mul sellel maal kõige varajasem äratus üldse! 7.13 pidi äratus helisema hakkama, aga 7.11 mõtlesin ma juba vaikselt omaette, et huvitav palju kell on ja kas tiriirir-lili-titiririr-tii ka tuleb või. Niiet, läks libedalt. Kiire hommikusöök (news-flash: nägin esimest korda korralikult ka seda ainsamat tüdrukut, kellega ma siin kööki, dušši ja peldikut jagan) ja õigeks ajaks bussile! Ja esimest korda ummikus. Õnneks olin ajaga tublisti arvestanud ja jõudsin kenasti-ilusti õigeks ajaks loengusse. Teisipäevad saavadki killer-päevad olema. Kogu lugu hakkab Services Marketingiga, mis õnneks või kahjuks on küllaltki lühike suts, sest see on kogu management osakonnaga koos ja üldist juttu vist niivõrd vähe, et enamik tehakse pärast gruppides ja oma erialastel seminarides. Vist. See oli nii lühike loeng, et mäletan ainult seda, et seal oli palju õppejõude... keda tutvustati... aga need vist olidki need, keda me kohtame siis, kui oleme juba grupiga seminari pidamas. Aaa, ja hea uudis muidugi see, et see aine EI lõppe eksamiga! Halleluuja :)

Küll aga pean jaanuaris tulema ja sooritama Understanding the Event Industries eksamit. Boohoo, Owen-poiss trikitab! Aga aine oli jällegi täiesti rohkem kui 100% minu teema. Vot. Just. Seda. Ma. Tahtsingi. Huvitavad teemad, huvitav õppejõud, kõik on asjalik. Tuleb vaid lihtsalt ise kahe suupoolega sisse ahmida! :)

Pärast informatsiooni-ahmisse lämbumist tuli paartunnine paus. Lõuna. Ehk järjekordne kohutav maitseelamus. Kuna mingid hästikõlavad Jacket Photatos'ed said just enne mind otsa... siis pidin need juba pärast nende ära maksmist oma eine ringi vahetama. Valisin midagi samast hinnaklassist ja toitvat. Homemade soup kõlas kuiadagi päris hästi ja noh, tervislikult ka ju. Läksin selle peale. Ja pidin taaskord tõdema, et ma lihtsalt ei mõista neid maitseid siin. Mulle ei meeldi need maitsed. Ma ei saanud isegi aru, millest see supp tehtud oli!!! :D Värv oli kahtlane, maitse oli kahtlane, aga kõik oli nii tühi lihtsalt. Kohe täiesti päris ausalt, ainuke asi, mis on maitsenud nii nagu ta maitsema peaks, on olnud mäki burks. :D Pärast huvitavat lõunakogemust mõned asjalikumad liigutused: püüdsin end arsti juurde arvele saada (ei õnnestunud), püüdsin igal poolt üle terve ülikooli wifit kätte saada (ei õnnestunud) ja siis läksin raamatukogusse nutma (jah, isegi seal ei olnud wifit). Neil on mingi värk vist selle wifiga. Kui jälle kooli poole satun, siis uurin. Ja kuna ma oma arvutiga meil-boxile ligi ei pääsenud, siis kasutasin võrratut võimalust raamatukogu arvutitega ringi navigeerida. Ja ka see ei õnnestunud väga hästi, sest eestikeelset ametlikku kirja kahjuks kuidagi saata ei saa, kui lauses juhtub olema vähemalt üks täpiline täht! :D Saatsin siis paar inglisekeelset ja oligi juba aeg jälle sammud auditooriumi poole seada.

Saabus kätte see aine, mille ajal sai kolmsada korda mõeldud, et ma suudan! Ja siis vist ikka ei suuda! Ja mis see tähendab? Jah, ma ei oska ega saa sellise asjaga hakkama. Saan küll! Research Methods. Ehk täielikult maka-töö materjal. Märgatavas osas olen asjaga kursis. Aga see on vist see aine, kus keeleliselt võib keeruliseks minna. Näide. On tabel. Ühe muutuja peal on üks asi (täiesti arusaadav) ja teise telje peal on teine asi. Ja see teine asi, on üks sõna. Ja vot mina ei ole seda sõna või sõnapaari kunagi kuulud. Paanika. Õppejõud kasutab asjaolude kirjeldamisel täpselt sama sõna, ei ühtki sünonüümi. Help!? Mingi online-sõnaraamat äkki ruttu?! Aa jaa, pole netti ju. Ja see on oluline aine, millest tuleb arusaada. Ja see on aine, kus just see üks sõna ongi kõige tähtsam. Makas on sama ju :D Eii, küll ma hakkama saan! Saan, saan, saan!

Koolist poodi. Ja pean tõdema, et ei olnudki enam nii üüratult-meeletult raske! :D Ja poest koju. Poisid sõid ja nemad seda ei tunnista, kui ma millestki keeldun. Nii ma siis täna jälle pääsesin ise kokkamisest! :)

Üleüldiselt köögi-kaaslastest rääkides siis. On juba igasugu olukordi olnud. Seltskond ei ole kirju. Kollased ja pruunid. Üks valge ka (see olen mina). Kaks poissi on Pakistanist. Üks teeb magistrit mingis engineering'us, teine teeb PhD. Egiptuse poiss, kes teeb arvutitega seonduvat PhD. Viimati kolis sisse üks India poiss, kes ka magistris. Suitsetab ja joob. Vähemalt esimesel õhtul ta nii tegi! :D Ja siis on see salapärane Nigeeria tüdruk, kes väga usinalt oma PhD teeb... ju vist sellepärast ma teda ainult 1,5 korda näinud olengi. Ise ma hädaldan, et sõpru ei ole, aga need, kes siin on, ka ei kõlba. Egiptuse poiss vihkab mind vist nüüd siis sellepärast, et mul usku ei ole. Googeldas Eestit ja ei suutnud ära imetada, arvas kohe päris tõsiselt, et kogu rahvusel on mingi vigastus. Nüüd ta siis enam nii sõbralik enam pole, kui alguses. India poiss on rõõmsameelne, aga vist mitte sõbra-otsinguil (sest esimesel õhtul oli tal oma sõber kaasas, kellega juua ja suitsetada). Teretame viisakalt. Pakistani PhD on ka väga viisakas ja korralik. Räägime ainult nii palju kui vaja ja ninasid üksteise asjadesse ülemäära ei topi. Pakistani magister on aga omaette frukt. On mulle kell 00.15 ukse peale käinud koputamas ja öelnud, et tal on igav. Ja kohe täitsa päriselt tunnistas ta, et ükskord käis lausa kell 1.00 mulle õuest kivisi vastu aknaid loopimas. Noh, et ta läks jalutama ja mul tuli põles, et äkki ma oleks ka tahtnud minna. Ja kui ta mu võrkpalli trenni vaatamas käis ja  oma kollakas-pruunid sõbrad ühel hommikul kohvi jooma kutsus ja siis südamerahuga ise minu tassist jõi... mulle ei meeldi liiga sõbralikud sõbrad... kes ei ole veel üldse sõbrad! :(

Et aga asi kurvatooniga ei lõppeks, siis ütlen juba salaja ette, et homme läheb põnevaks! Loenguid ei ole, aga toimub HPASS (High Performance Athlete Support Scheme) miiting! Uued inimesed, uued tegemised. Põnev!

Ja et veel enne ööd vurtsu juurde lisada, siis. Lisaks neile võrkpalli komplimentidele on mulle öeldud, et mul on Ameerika aktsent. Ja ilusad juuksed. Kummagagi ei saa nõustuda, aga vähemalt on vahva! :)

Mmmuah!

[edit] - Ja veel sellel samal teisipäeva õhtul magama minnes hakkasin ikka mõtlema ja arvutama. Ja mitte kuidagi ei klappinud. Aga noh, sellised need seisud siin on. Hommikul munepraadides sain ikka korraliku üllatuse osaliseks. Korraks jõudsin isegi mõelda, et kas ma ikka õiges köögis olen. Sest kuskilt lihtsalt tuli mingi tüdruk. Ma olin nii segaduses, et nimi ega nägu väga meelde ei jäänud. Aga valge. Ja nüüdseks juba välja selgitatud, et Iraanist. Vist. Noh, lahe. Äkki siis veel kunagi näeme... kahe nädala pärast või nii! :)