OK!

Olen olemas. Tegutsen!

-

Tõusud ja mõõnad. Uni.

-

Sain vanemaks. 22!!!

-

Note: Viljandis levib lisaks kollatõvele ka kõhugripp. Done!

-

Teen tööd. Mitmel rindel, näen vaeva. Armastus?

.

Koolis hästi - selleks aastaks läbi, jaanuaris kaks eksamit (kui kõik hiljutised õnnestusid!).

-

Suzie sai vanemaks. 1!!!

.

Jõulud. Homme. Maa! Lund pole. Mustus.

-

Staar?! Kiitus.

-

Nali ja naer.

.

Fakt: Suzie sünnal käis rohkem külalisi, kui minu sünnipäeval. Cool!

-

Plaanid? None.

-

Filosoofia = love.

-

Nägemist!

Ja jõule häid.

ARC6700ix

No, midaaaa?! Ma kulutasin just umbes tunnikese oma väärtuslikult elust, et...et, ma isegi ei tea enam millllleks?! :D Kogu pull hakkas pihta sellest, et jäätis meie külmikus on alati liiiiiga külm. Mitte külm, aga külmunud. :( Ja põhjust ei ole vaja kaugelt otsida. See on külmiku display peal kirjas: temperatuur sügavkülmas -18 kraadi. No, see on ilmselgelt liiga palju. Ja millegi pärast ei lase ta seda soojemaks seadistada. Ma muidugi kange mutt tahtsin teada, miks?! Ja siis hakkas see tunnikese kulutamine pihta. Tunnikest ei ole kindlasti kulunud, kui üks kõiketeadja hoiaks alles aparaatide manualid!!! :D Tuli asuda probleemi-põhjuse-otsingutele läbi laia interneti.
Esiteks oli ju vaja üles leida, mis mudel see Whirlpool meil on. Kuna see kuskilt silma ei hakanud, kangutasin kogu külmiku seinast eemale, et selle taha pääseda. Nihutamisega sain hakkama, vajalikku numbrit ma ikka ei leidnud. Seal taga oli palju erinevaid numbreid küll, aga 95 AA ei kõlanud üldsegi kuidagi mudelinumbri moodi. Kõikvõimas Google rääkis ainult mingitest kompressoritest. Lahe. Kuidagi aga õnnestus mul pääseda sellisele lehele, kus räägiti ka kõige rumalamatele sellest, kust võib külmiku mudelinumbri leida!!! Hallleluuuuuja. Võit number üks oli peaaegu saavutatud. Seal oli öeldud, et see on hoopis külmkapis sees (pildi peal näidatud, et kõige üleval). Tegin oma 6-th Sense Whirlpooli lahti ja no, ei ole. Igasse riiulivahesse pugesin peadpidi sisse, no ei ole. Siis koitis, et lisaks fridgele on olemas ka freezer ju. Pugesin siis sügavkülma ka ja - voilaa - kõige viimases riiulivahes olemas. Ilus kleepekas koos kõikide vajalike ja õigete numbritega. Võit number üks.

Edasi jätkus mu külmiku-seiklus sellega, et oli vaja leida internetist manual (sest sahtlist ma seda ei leidnud). Ehk algas tuhat-miljoni ebavajaliku lingi klikkimine. See vist võttiski enamuse sellest tunnikesest. Argpüks nagu ma olen, ei julgenud ma ju mingist suvalisest kohast seda manuali downloadida. Ja kui ma siis lõpuks julguse kokkuvõtsin, selgus, et enne downloadimist peab kuskile sisselogima jne. Ükskõik, mitu korda ma googli otsinguribale "free download" ei kirjutanud, ikka tuli maksta või kuskile midagi logida...

Ja lõpuks!!! Ja lõpuks joppas kuidagi nii, et leidsin. Leidsin täpselt õige mudeli manuali ja seda ei pidanud isegi alla laadima!!! Sain kõik oma asja online's loetud!!! Wuuhuu. Ja tulemus?!??!

Tulemus ja tõde mu kalli külmiku kohta on:

"ADJUSTING THE TEMPERATURE: 

To change the temperature inside the freezer compartment, press the Menu button until the freezer 

temperature symbol turns on. Then adjust the temperature by pressing the +/- buttons and confirm by 

pressing “OK”.

The temperature adjustment range is from -18°C to -24 °C."

Jeo. Ja sinna mu väärtuslik tunnike läkski! :)

Ja samas. On kuidagi hea olla. Sest. Nüüd on süda rahul. Ja kinnitust sai see, et MEIL ON UUT KÜLMKAPPI VAJA!!! :D :D :D :D

Vajalik väljasõit.

Õues on sügis. Niiiii sügis on, et ise ka ei usuks, kui näinud ei oleks. See tähendab, et kui Tallinnast välja poleks sõitnud, siis siiamaani vist ei usuks. :D Jep, lõuna osariikidesse on saabunud sügis. Tallinnas on ka sügis, aga seda ei ole nii näha ja tunda kui mujal. Tahaks siia nüüd ühe südantlõhestavalt ilusa pildi panna, aga. No, kaamera on ju teiselpool maakera, mis teha :(

Mõtisklesin ja mõtisklesin, et mis ma siis teinud olen. Ja jõudsin järeldusele, et ühe nädala ma joonistasin, teise nädala õppisin-tegin tööd ja ühe nädala jagu olen ikka pidu ka pannud. :D Ja neid vajalikke väljasõitusid on tegelikult olnud rohkem kui üks! :P

Näiteks. Lõpuks sain käia Toosikannus...mitte tööd tegemas!!! Sain olla see, kellele hommikusöök serveeritakse, kellele õhtuprogramm väljamõeldakse ja kes saab magama vajuda täpselt siis, kui isu tuleb! :P Ehk. ELO kuraatorite (meie jaoks siis staabi-) koolitus. Ok, õhtusöögile jäime hiljaks, õhtuprogramm oli sisuliselt vaba ning magama vajusin üsna pea! :D Ja kõik see sellepärast, et...õhtu enne Toosikannut käisin Rätsepa talus külaliseks olemas!!! :D Päris naljakas. Et suurem tööhooaeg on nüüd läbi saan ükshaaval kõik majutusasutuse ise ka teisekülje alt ära vaadata! :D Rätsepa talu ehk Gerli sünnipäev. Fun! Kuigi, jeo, on raske olla kaine...kui mitte keegi teine ei ole. Aga samas. Järgmisel päeval oli minu kindlasti palju parem, kui kõikidel teistelt kokku. Ja mina sain ärgata omas kodus...erinevalt paljudest teistest! :D

No, pole vist mõtet rääkidagi, kui väga mulle meeldib teha tööd Lõuna-Eestis!? Sest mis on veel parem, kui ühendada hea kasulikuga?! Teen tööd. Ja sellele jätkuks naudin maaelu. Ja sõpru. Ja värsket õhku. Ja sügavat und.

Homme läheb koolirindel huvitavamaks. Või teine variant - kohutavamaks. Ehk minu esimene sihipärane kohtumine mu bakatöö juhendajaga! Okouu. :)

Töörindel endiselt rahulik. Lubab natuke ärevust, võib-olla natuke varsti. Okouu.

Viimased kaks täispikka päeva on jäänud! Okouu. :)

On my own.

Jep, usu või ära usu, aga saan täitsa üksi hakkama. :) See ei peaks mingi suur uudis olema, aga samas. On ju. On suur vahe, kas sul on alati olemas sõber, kellele igal kümnel ootamatul juhul helistada, või sul ei ole mitte kedagi. Sõltuvus-suhe on selle nimi vist. Ma ei tea, kas seda, mis meil on, võib nii nimetada, aga samas on nädalakesega selgeks saanud, et midagi sinnakanti kipub olema küll. Veits imelik, et pole kellelegi helistada ja küsida (kas või igaks juhuks või igavusest), et mis ma täna sööma peaks või kas ma peaks enne trenni koju sõitma või linna jääma. Pole mitte kellelegi kurta, hilja õhtul, et trenn läks kehvasti või pole kellegagi rõõmustada, et ma sain lõppude-lõpuks omale bakatöö teema valitud ja tööd sain ka! Ja ometigi. Ma tunnen, et polegi vaja neid asju jagada, sest. Ma ju saan hakkama. Täitsa ise ja täitsa üksi. Ma kartsin, et nii pikaks ajaks üksi jäämine saab super-keeruline olema, aga see üleminek sõltuvus-mode'ist home-alone-mode'ile on vist ainult hästi mõjunud. Cheers!

Üksi on natuke lihtsam ja natuke raskem. Üksi saab vahel kõrvale heita kõik realistlikud, konservatiivsed ja kasulikud mõtted ning teha seda, mida ütleb mingi väike kratt mu sees! :D Olgu, võib-olla on asi selles, et mul on lihtsalt liiiiiiiiga igav (pole kerge, kui neljast kaks loengut ära jäävad!). Aga eelmine reede võtsin ma vastu otsuse sõita (hoolimata väga hilisest õhtutunnist) Tartusse. Ja no, god damit, kui vahva see oli. Jah, vähemalt kolm inimest jäi nägemata, aga ma isegi ei tea, kelle süü see oli. Mina olin astunud kõige suurema sammu - jõudnud Tartusse. Ülejäänu oli juba teiste kätes. :) Aga need toredikud, keda ma nägin, olid super-nunnud. Üks suhkru-saia pidu sai peetud (aka Anu-Marise-Kädi uue kodu avamise pidu) ning privaatne Kadi soola-leiva-pidu. :) Kui mina oleks mingi boss, siis kaunikodu tiitlid läheks raudselt neile neiudele. :) Ja lahedate sõprade tiitlid kuuluvad ka praeguse seisuga tartlastele. Hiihihihihi. Lisaks kaunitele kodudele oli Tartus ka kohustuslik pubi-tuur (mis jäi seekord mitte minust olenevatel põhjustel natukese lühikeseks...minu jaoks). [edit - kui nüüd ikkagi tegelikud asjad uuesti läbimõelda, siis hommikul ma veel tänasin Karli, et ta kauem minuga jaurata ei viitsinud, sest...pühapäeval oli mul ju veel Vallavolle! Ja ma kardan, et see ei oleks nii edukalt läinud, kui me kella 7ni Tartu linnas tuuritanud oleks (aga 5 on ka hea tulemus)! Ja vot, asjad läksid ise täpselt nii, nagu nad minema pidid! Hah!] Ma ei tea, mis seal Tartus on, mida Tallinnas ei ole, aga...no, Tallinnas lihtsalt ei ole nii metsikud peod. No, ei ole lihtsalt.

Vahel on ikka liiga naljakas, kuidas asjad ise paika lähevad. Kas ja või ei, jaa või eii?! Ja siis tuleb midagi kolmandast suunast ning kõik on hetkega klaar! :D Ma olen alati saaatusesse uskunud. Asjad ei juhtu ju ometigi niisama. Ehk siis. Järgmine nädalavahetus on mul taaskord ära planeeritud. Tõotab tulla ta töine...ja mitte nii töine! Pärast räägin, eks! :)

Ps! Need kaks olulist märkust, mille ma kogemata esimeses lõigus kogemata välja lobisesin on ka täitsa sulatõed, aga neist ei taha ma tegelikult ka enne rääkida, kui asjad ametliku käigu saanud on! Hiihihi. Meeldib salapära, jep! Samas, kes mind vähegi teab, siis ega ma väga kaua midagi nii vakaall hoida ei suuda. Niiet, stay tuned ja saate teada, millega ma jälle hakkama olen saanud (uhkusega)! :) 

King of second chances!

No, on ikka uskumatu lugu! Käin koolis, aga enamus aega istun kodus. Kui lahe, eks?! Jaa, esialgu, kui loengud 

ära jäävad, tuleb see tuhin - ohjee, jääb ära, väga lahe, ongi kergem! Ja siis kui vähe tõsisemalt mõtlema hakata, siis...mõni loeng võiks ju ikkagi olla ka?! Sest. Niigi on kuidagi väga hõre mul see tunniplaan. Pidin ikka palju punnima, et oma 22EAP see semester kätte saama. :D Ok, neid EAPsid ei ole mul vaja enam kõrghariduse saamiseks, vaid ajasisustamiseks. Masendav, kui masendav see kolmas aasta ikka on. :D Ok, oletame, et see peabki ju nii olema, et loengute-vaba aega on palju. See peab nii olema selleks, et oleks aega tegeleda oma bakatööga. Ok, sounds real. Aga. Mida rohkem on seda vaba aega, seda suuremaks läheb mu ahastus, sest ma ikka ja endiselt ei tea, millest ma oma uurimuse kirjutan?!?!?! Mõtteid?! Kõik mõttevälgatused on oodatud. :) Ja kui nüüd tagasi algse teema juurde tulla, siis sellel nädalal on mul olnud KAKS loengut. Ja tundub, et see number ei plaanigi suureneda. Jep, mina olegi vaba-aja-kunn! Oleks siis nüüd tööd teha, aga eiiiiiiiiiiiiiiiii. :D
Hm, ja lisaks kõigele olen ma nüüd järgmised kolm nädalat ihuüksi ju. :S Ja olgem ausad, ma enda pärast ei muretse üldse niipalju, kui selle maailmaränduri pärast. Sest mina olen ju kodus. Minu väike ja vaikne eluke veereb edasi. Aga see vend seal teisel pool suurt lompi...jumal seda teab, millega ta tegeleb. Tegelegu millega tahes, oluline, et tal oleks time of his life. :) Sest mina kavatsen küll üksinda kodus olemist nautida. Ma saan süüa teha täpselt seda, mida MINA tahan. Ja ma saan minna täpselt nii vara, kui MINA tahan. Ja üle-üldsegi. Teen ma seda, mida MINA tahan! Fun! Aga Ergo pärast muretsen ma ka natuke. Natuke ikka võib ju?! 

Ja kui nüüd tegelikult päris aus olla, siis ma muretsen ikkagi tegelikult natuke enda pärast ka. Algustagem kasvõi kõige lihtsamate asjadega, milles Ergo mulle alati abiks on olnud - mu arvuti. Ja juba ta viperdab. :S Miks ta nii teeb? Otseloomulikult püüan ma ise nende probleemidega siin tegeleda, aga. Arvuti kuidagi üldse ei taha minuga koostööd teha. :S Okoou, ma lihtsalt tõesti loodan, et ta selle kolm nädalat siiski minuga kuidagi vastu peab. :D

Hahahah! Beat that! Leidsin vea siiski üles. Tulin restardilt just tagasi ning...kõik toimub taaskord kui kellavärk. :) Natuke vist ikka nutti on...?!

Ja teistest tulemustest ka natuke?! Sügisjooks on TEHTUD! Seekord siis mitte vabatahtlikuna joogipunktis vaid olin täitsa jooksja rollis! Wuuhuu, 10km nagu naksti. Sellest, me muidugi üldse ei räägi, et mu ema minust kiiremini jooksis (ok, ta oli tegelt 4000 inimest eespool ning kõikide kiibid aktiveerusid samal ajal). :D Ja samas, just tänu oma emale oli see jooks niii lihtne minu jaoks. Eelmise õhtu sissesöödud süsivesikute hulk oli meeletu! Ja samas läks kogu see mökerdamine AfterEight-šokolaadikoogiga jumalast asja ette. Jooks oli nii lihtne, et isegi lihased ei valutanud...väga... :) Igal juhul läks see päev asjaette. Ilm oli ilus, inimesi on palju ja nüüd ootab ees reisuke Rootsi! :)

Viimased kaks päeva on päris tuulised olnud. Paharet Katja möllab ringi. :D Eile tuli mul näiteks jälle meelde, miks ma vihmavarjusid niiiii väga vihkan! Võimatu. :D Ja samas, see vihmavarjuga mööda linna möllamine tasus end ära - Pisi-Shop'i esimene "ametlik" tehing on tehtud ning üle sajamiljoni aasta veeresid bowlingus taas kuulid ning kurikad kukkusid (ok, tegelikult ma nendest tulemustest küll rääkida ei taha :D). Peaks vist vähe tihedamini seda harjutamas käima. Ja PS, NB, NOTE ja muud tähelepanu tõmbavad märkused: alati enne bowlingusse minekut teha endale maniküür - küüned nulli!!! :D

Ma rohkem ei viitsi, rohkem ei jõua. Lähen...ja...??? CiaOooO! ;)

Hooaja lõpp on ajavõit?! Eii, kõigest teise hooaja algus...

Uhh, vahepeal on taaskord palju vett merre voolanud. Ja lisaks vee voolamisele on nii mõndagi muud juhtunud. Näiteks sai töö-hooajast kooli-hooaeg. Ok, ma ei tee seda nalja, et mind vallandati, sest kõik jäid seda uskuma. Järelikult ei ole hea nali. Umbes vähemalt sama hea nali on see kooliaasta (algus). Noh, sellest, et kolme päeva jooksul on mul kaks loengut olnud, ma üldse ei taha rääkida (sest paistab, et umbes nii see olema hakkabki! :S).

Millest rääkida tasub, on see, mis mind kevadel ees ootab. Ma juba ammu-ammu kardan (suve algusest peale mõtlen, et peaks mingi teema ette võtma ja ausalt ka, bakat tegema hakkama). Ja nüüd, kui on vaja valida aine vastavalt uurimistöö teemale, on minul ikka pääääääris jamps lugu. Sest ma ju mõtlesin välja mingi umbkaudse teema, siis mõtlesin juba isegi natukese kitsama teema ja siis - sah! - kogu mu "tööle" vesi peale. :D Ehk saan homme aimu, kas ma peaks ka seda umbkaudset teemat vahetama hakkama?!??! :S

Ükskõik, kuidas see aasta lõppeb, vähemalt algas see eriliselt - ma jõudsin esimest korda mare-maja aatriumi peole! Wuuhuu, eks. :D Või noh, kui nüüd ikkagi kõik päris ausalt ära rääkida, siis algas see ikkagi veits "naljakalt" ning lõppes väga imelikult. Nimelt jäin ma muidugi õigest marsast maha, siis käisin shoppamas ning passisin niiiiiiisama. Ja peo lõppedes olid mõned vennad juba korralikud kännukad, niiet. Jumal tänatud, et ma marsast maha jäin! :D Aga Outloudzil oli vägeva mikrid. Ja teinekordki võiks neid vaadata, kui "kontsertsaal" kuulatavat heli lubaks... :)

(Miks on nii, et kui tundub, et niiiiiiiiiiiii palju oleks kirjutada, siis lihtsalt ei saa kuidagi siia ligi ja kui ma siis ükskord kirjutama hakkan, polegi nagu midagi öelda?!)

Õhh, üldjuhul on siis nii, et mu super-kiire elu asendus "super-kiire" koolieluga (jutumärgid on vajalikud juhul, kui see ükskord muutma peaks). Ei muud midagi, tuleb ise oma elu huvitavaks elada. Täna lähen trenni ja hoian pöidlaid ja varbaid, et Ermo meid elama jätaks. Teine trenn ning kokkuvõttes kolmandat korda see hooaeg saalis. JAAAAAAAAAAAAA! Kolmandat korda, jep. Ühed võistlusedki maha peetud ja kolmas koht koju toodud. P-Jaagupis. Ükskord veel suvelõpul. 27.august. See sama päev, mil ma oma suve ESIMESE töö-mängu ära jätsin. Shame! :)

Katsun teinekord kiirem olla ja oma asjad siis kirja saada, kui need veel meeles mõlguvad. Head teed! :)

Pole mõtet.

Järgneb üks uskumatu lugu sellest, kuidas ei ole mõtet...

Ühel augustikuu kolmapäevasel päeval oli minu kohustuseks sõita punktist A punkti C (vahepeatusega punktis B). Kuna punkt C oli minu jaoks veel tollel hetkel täiesti uudne ja tundmatu, otsustasin alustada sõitu natukese varem. Minu suureks üllatuseks aga kestis sõit vaid pool tunnikest. Ühesõnaga, sain suurepäraselt hakkama oma kohustusega...ja aega jäi veel ülegi.

Tolle sama nädala reedel oli minu ülesandeks läbida TÄPSELT SAMA MARSRUUT. Punktist A punkti C vahepeatusega punktis B. Hakkasin siis rõõmsalt minema. Nii igaks juhuks lahkusin punktis A siiski samal ajal, mil varemgi. Lihtsalt, et oleks väike ajavaru olemas. Kesklinnas tabas mind "väike" tagasilöök. UMMIK! Hakkasin juba natuke kahtlema, kas ma ikka jõuan. Olles päris juppaega juba ummikus passinud jõudsin ka ummiku tekitajani - avarii Draamateatri ees. No, nice! Pääsesin sellest pudelikaelast mööda ja täie hooga punkti B poole edasi. Aga kino Kosmose eest ootas mind uus üllatus - UMMIK! No, asi hakkas juba lootusetuna näima. Vineeri peatuse juures oli avarii. Nice nr 2!!! Tohuvapohust pääsenud andsin aga julgelt gaasi, sest aeg hakkas otsa saama ning minna oli veel palju. Jõudnud napilt üle Pärnu mnt viadukti ootas mind ees juba vana hea tuttav, ummik! Seekord ei olnud põhjuseks avarii, vaid lihtsalt natukese kehvasti peatunud auto. Lõppude-lõpuks jõudsin punkti B, kus toimus väike asjade ümber laadimine ning hoolimata kriitilisest olukorrast ütles mulle isik X, et mul ei olegi üldse mõtet enam punkti C pärast muretseda. See polevat nii oluline ning meeletu kihutamine ei ole ju ka eriti mõistlik, kui tegu ei ole elu ja surma küsimusega. Kuna aega oli veel 9 minutit ja ma olin juba niiiii kaugele jõudnud, siis otsustasin ikkagi asjaga lõpuni minna. Uskuge või mitte, aga jõudsin 2 minutit enne ajalõppu sihtpunkti!!!! HALLELUUJA! Tormasin esimesest uksest sisse ja klaasukse peal (mille taha oli mul vaja pääseda) ilutses silt: bla-bla-bla, augustil oleme avatud kella 15ni. Ehk siis just see päev, just see kellaaeg, mis mulle ei sobinud. See oli lihtsalt nii mõnitav, et ma ei osanud muu teha, kui valju häälega naerda.

Loo moraal - kui KÕIK märgid viitavad sellele, et ei ole mõtet, siis tõesti ei ole mõtet punnida või jonnida. Saatus, mis muud! :)

Don't walk away!

Shame! Shame! Shame! Ma tean, et see kõlab juba ilgelt läilalt, aga ausalt, põhjused, miks seda väikest päevaraamatukest uuendatud ei ole on ikka ja endiselt samad - töö, kiire, kiire, kiire, töö. Ma teaaaan, ma tean, et see on täiesti...ajuvaba!? Aga mis ma siis tegema pean, kui nii on?! Sest nii on. :(

Aga head on ka vahepeal olnud (mitte, et töö paha oleks). Aga sellesmõttes head, et...noh, neid pisiasju, mis ikka rõõmu pakuvad. Kõige muu hea ja ilusa kõrval. :P Ma ei tea, kas kellaaeg on liialt hiline või on asi selles, et ma lihtsalt tean, et homme on täiesti vaba päev või on kogu selle nädala pinged ja närvilisus haitunud. Anyways, tuli tunne, et nüüd on õige aeg ja hetk need väikesed pisiasjad ülestähendada. :)

Njaa. Nende rõõmsate hetkedega ongi nii, et ma küll oskan neid vahel harva tekitada, nautida ja rõõmustada, kuid järgmisel hetkel on see hetk juba unustustehõlma (pigem nagu rohkem mälestustehõlma) vajunud. Ja nii need hetked jäävad. Jäävad sinna, kus nad tekkisid, olid ja jäid. Hea seegi, et ma praeguseks mäletan, et need ikka vahel on end näidanud. :)

August algas töiselt. Esimese nädalaga tegin tervest kuu normist juba pooled mängud ära. Mõistlik. Ja lisaks sellele käisin sünnipäeval ja tegin isegi seal tööd!!! Oot, nüüd hakkab vist meenuma. See sama, Siivi sünnipäev oligi üks neist rõõmuhetkedest, kui ma lihtsalt sain olla. Korraks. Aga kasvõi korrakski. :)

Ja kui nüüd päris üdini aus olla, siis sealt vist saigi mu magamatuse-maraton alguse. Sest peale sünnat (kust ma jõudsin kell 4 koju), tuli üks tavaline tööpäev (mis sisaldab endas ohtralt autosõitu ja natukese töö tegemist). Kuna pühapäev tõotas vaba tulla, siis laupäeval otsustasin ma linna minna (päris rumal, eks?! Ise ainult nii vähe maganud ja siis arvab, et suudab veel hommikuni pidutseda?!). Ei suutnud. Kell 5 olin omas voodis kui...viis kopikat?! :D Aga see kella viieni tsill oli ikkagi vahva. Sest FINALLY sain ma käidud katusekinos!!! ROOFTOP CINEMA!!! GO GO GO!!! Ülituus. Ma ei olnud kinos käinud juba sada aastat, vähemalt. Ja siis veel üle nii pika aja sattuda sinna!? Wow. Mulle meeldis. Mulle tõesti ja tõsiselt ja täitsa ausalt meeldis kohe. :)

Mu sekeldused jätkusid pühapäeval sellega, et ma pidin ikkagi tööle minema. Ja muud toimetused tahtsid ka tegemist. Ja nii ma siis jälle mäslesin õhtuni välja. Märkamatult. Ja märkamatult (sõna kõige otsesemas mõttes) saabus ka 8.august ja mu laagripraktika viimane vahetus NABAs. Okouu. See saabus nii märkamatult, et ma olin juba suures tuhinas oma 8.augusti ära lubanud. Nii ma siis pidin jälle pooleks minema. Hommikul sada-varaks läksin laagrisse ja peale lõunat tegin minekut. Koju jõudsin kell 1. Aga ise ma tahtsin midagi muud teha vahelduseks. Ja tegingi. Tark mees taskus ja Roosta puhkeküla. Seal oli küll päris mitu ussi-jurakat, aga sain hakkama. Raskeks läks alles siis, kui iseloomutud inimesed otsustasid iseloomu näitama hakata, mind võhivõõra auto rooli lükati ja tööjuures värav minuga koostööd teha ei tahtnud. :/ Kogu maailma ebaõnn oli mu õlul tol õhtul. "Õnneks" sain ju juba kella kahe paiku unele. :)

Mu magamatuse-maraton jätkus, sest laager vajas eestvedajat ja mina oma praktikapäevikusse linnukest. Niisiis ma tegutsesin taaskord end nädal aega järjest nuumates. Õõõh. Laager oli küll rahulikum, kuna lapsed oli vanemad ja enamalt jaolt tüdrukud, kuid süüa tehti ikkagi sama palju. Või siis veel isegi rohkem. Jõhker. Aga muidu oli programm sama. Käisime lastega turul, martsipani galeriis, Violias, Selveris. Tegime ikka ja jälle neid samu sööke.Ikka ainult head ja paremat. Kui esialgu tundus, et lapsed on vanemad ning ei kiindu niivõrd palju oma kasvatajatesse, siis tegelikult läks ikkagi kõik samamoodi. Jube raske oli neile viimastkorda head aega öelda. No, nii palju siiraid kallistusi. Ja siiraid tundeid. Ja ilusaid sõnu. Õõh. Jätan nüüd midagi praktikapäeviku jaoks ka! :D

Vahel tuleb tunne, et mul on kõige nõmedam töö maailmas (seda tunnet esineb siiski väga-väga harva ning ainult teatud asjaolude kokkulangemise tõttu). See tunne tekib siis, kui ma ei saa näiteks minna oma õe lapse esimesele sünnipäevale selle pärast, et ma pean olema tööl. Ja see tunne tekib siis, kui õues on ilus ilm ning mul on kontoritööpäev. Aga üldjuhul (ehk siis koguaeg v.a need vähesed korrad) ma lihtsalt tean, et mul on maailma parim töö. :D Sest nalja saab nii palju. Ja mulle on kohalejõudnud, et tegelikult lähevad kõik asjad ise täpselt nii, nagu nad minema peavad. Mõnikord võib see lahendus tunduda imelikuna, kuid see on kõige õigem. Järelikult. Anyways, nalja sai Toosikannus. Sai nalja seal kohapeal ja sai nalja siis, kui järgmisel päeval ma oma postkastist kirja leidsin, mis mulle mängujärgset olukorda seal kirjeldas! :D Hahahaha. Nagu ma juba ütlesin: I am married to my job. I do not have time for any other relationships at the moment. :)

Ja kui sujuvalt teistele, tõsisematele teemadele üle minna, siis nii täpselt ongi. Kuiiiii raske on korraga pühenduda kahele asjale korraga. Loodan, et kõik laabub, sest. Tõesti on raske. Nii mul kui sul. Kui ka tal. Leiame lahenduse, eks?! :)

Rõõmsamate teemade juurde tagasitulles - ma käisin täna Prangli saarel!!! One more reason to love my job - võimalus käia seni avastamata kohtades! No, niiii ilus. Kahju ainult natuke, et see ajakava seal nii metsas oli ja kõik üleüldse nii untsu läks. Saar oli siiski ilus. Ja omaks võetud teadmine, et sinna peab ükskord varsti tagasi minema. 3% saarest on mul nähtud, aga tahaks ikka veel ja veel ja veel. Must go! :)

Ja minu lõpu-nupuke. Lihtsalt kõigile mõtlemiseks ja arutamiseks. Ma ei arva, et ma mingi eelarvamuste-hull olen. Mulle ei meeldi teha ennatlikke järeldusi. Aga ometigi on mõne inimesega nii, et ma kohe tean, mis ja kus ja kes ta on. Ja see ei ole eelarvamus. See on siiski teadmine. Teadmine, mis mind häirib. Okei, ei häiri siis, kui see teadmine on positiivne. Aga kui teadmine on (mitte negatiivne, vaid...rohkem nagu) mõru, siis kohe üldse ei teki tunnet...ei teki seda vajalikku tunnet edasi minekuks...

Sleeping mode.

Kaks päeva veel ja algabki viimane suvekuu. Viimane töökuu. Septembris saab puhata ja mängida. No, wait! Siis peab kooli minema ju?! Noooooo! :D Nali. Pole asjad üldse nii hullud. Sest kõike saab, kui väga tahta. Näiteks. Pole ju see suvi üldse piisavalt palju Olustveres olnud. Et seda viga parandada, sõitisin täna siia. Enne olin nädal aega režiimis 9-17 lasteaed, 17-21 töö. Täna käisin lasteaias korraks, tegin kaks mängu ja kell 23.03 saingi juba Olustvere poole sõitma hakata! Noovot. Ja siin ma nüüd siis olen. Pidin folgile minema, aga uni tuli peale. Küll homme jõuab.

Lasteaias tegin oma praktikat. Naba kokakunstilaager. Superhea mõte, superhead lapsed, superhea koht, aga minu üllatuseks kukkus kõik kuidagi plaaniväliselt välja. Õhh, jätan oma mõtted, mured ja ettepanekud praktika päeviku jaoks. Nõmmar, ma tean.

Nii uni on. Üldse ei jaksa. Jää või poole sõnapealt magama. Zzzzz!

Hämmastav.

Hämmastav, kuidas üks nii halb päev võib lõppeda niiiiiiiii hästi. Ja kuidas siis heale õhtule järgnevale heale hommikule järgneb kohutav pärastlõuna?! :D Ehk siis lugu sellest, kuidas Eestis oli taaskord kaks päeva suve. Ja mina otsustasin töö tegemise asemel neid nautida. Shame on me, jep! :D

On ikka hea, kuid üks suur tükk tööd saab valmis. (Ja siis sa avastad, et neid suuri tükke on veel ja veel ja veel! :D ok, ei kassi!) Saabub rammestus ja laiskus. Eriti selliste ilmadega. Niisiis ma otsustasingi ÜHE päeva oma töisest suvest lihtsalt maha lebotada. Lebotamine läks õnneks ja kui aus olla, siis nimetasin ma seda just enne selleks "halvemaks osaks päevast". :S Mulle ei meeldi passida, pole midagi teha. Asjalood võtsid parema pöörde, kui Sandra otsustas mu majast välja rebida. Õhtul kella üheksaks jõudsimegi Vääna-Jõesuu randa, tegime vollet ja "suplesime" jäises merevees. :D Reeglite järgi pidi meie õhtu saama kiire lõpu (töönarkomaanide perekond nagu me oleme). Aga taaskord võtsid asjad ootamatu pöörde, kui seltskonda imbus mohjito-meister. Oot, või oli põhjuseks Ungari maruhea vein?! Eiii, see ploomiviin oli ikka kõigile kohustuslik. Ehk siis. Mind lihtsalt võrgutati igasuguste võõrapäraste jookidega, et ma ei saaks enam autorooli istuda. :D Ehk siis vaikne volletamine lõppes suurepärase saunatamisega. :)

Saunatamine lõppes hommikul kell pool kümme, kui ma lihtsalt enam ei suutnud magada. Saunas on keeruline magada, do not try this at home! Lennutasime veel taldrikut ja pakkusime naabrimehele silmarõõmu ja ootamatult oligi kell juba sada-palju. Linna ja tööle. Ja siis hakkaski asi jälle sinna metsapoole kiskuma. Ma suutsin oma salongi aja ära unustada, kontori alarmi suutsin tööle panna ja...auto aknakerimisekangi suutsin ära lõhkuda. Sellest järeldasin, et on kõige viimane aeg koju pöörduda ja oma unevõlg tasuda. Siin ma nüüd siis olen! :)

Ma ei taha küll ära sõnada, aga...kui nüüd midagi veel muutuks, siis oleks see lihtsalt...ebareaalne?! Niiet. Homme tööle veel korraks ja siis...MAALE! Love.

* Hämmastav. Kui erinevalt inimeste rikkus väljendub. Hämmastav. *

Elu õpetab.

Veel eelmine suvi (või oli see ikkagi üle-eelmine?!) ajasin ma rabarbereid taga nagu hull. Tõin kottide kaupa Olustverest, käisin naabrite juures "vargil", isegi poest ostsin kõige suurema hädaga rabarbereid. Ja kõik need rabarbsid läksid käiku. No, selline koogiaeg oli. Eelmise suve lõpul otsustasin selle pulli lõpetada ja tõin Olustverest rabarberivarte asemel ühe õige ja korraliku juurika ja panin selle meile siia kuuse alla kasvama. Sel kevadel tundus, et operatsioon ei õnnestunud, sest Olustveres olid juba meetrised varred, kui mu kuuse all oli tühi maa. Aja ja kannatuse möödudes rabarberid siiski tärkasid. Ja nüüd vohavad need siin kui...mets?! :D Aga kurb tõde on see, et mitte ainsamatki vart ei ole sealt lõigatud. Mitte ainamatki koogitainast ei ole see suvi mitte keegi kokku keeranud...

Punkt.

Teen tööd ja näen vaeva. Ja mille nimel?!

Punkt.

Üldse ei saa asjadest vahepeal aru. Üldse! Segadus sada.

Punkt.

Viimane vaba nädalavahetus oli 1.-3.juuli. Võtsin päikest.

Punkt.

Lastega laagris käisin. Nii vahva. Nii vahvad lapsed, nii vahva staap. Nii vahvad varbad!

Nii palju pilte. Liiga palju pilte.

punkt

Hiiumaal käisin ka. Mu maaailma kõige lühem Hiiumaal käik. Maailma kõige napim praamipeale jõudmine. Maailma kõige raskem tööots. Maailma kõige sürrim...olemine. Ja see kõik jõudsin mulle kohale alles esmaspäeval. Kahjuks! Sest sinnapaika need asjad nüüd siis jälle jäävad...maailma kõige tähtsamad asjad...

punkt

Ja see vähenegi vabaaeg, mis mul see suvi on, on...kahtluse alla?! Jumal küll, mina olengi otsustusvõimetus. Ausalt. :( Kes küll ütleks, mis on see õige tee?!

punk punk punk

punk

Juuli on kohevarsti läbi. Palun, peatage aeg!

punk

What the hell, let's go crazy!

Crazzzzzzzzzzzy! Viimastel aegadel on kõik nii kreisi olnud, et...õu mai gaad! :D Ja uskuge või mitte, ma kavatsen sellest kõigest rääkida. Üksikasjalikult. Sest. Liiga hull, kui hea see kõik on olnud... :)

Alustame sellega, et täpselt nii nagu lubatud, sain ma oma laagripraktika paika!!! Helistasin (ise samal ajal pöidlaid pigistades) ja SAIN! Sain end Naba laagrisse kirja panna. Kuna tegu on linnalaagriga, siis on lootust, et ma ei peagi end töölt täitsa vabaks võtma. :) Saan end jaotada ehk äkki võib-olla kahe asja vahel nii, et kõik tehtud saaks. I'm a superman, i know! :D

Lisaks tööle ja praktika bronnismisele jõudsime 21.juuni õhtul veel isegi kontserdile. Thirty seconds to Mars! Ma fänn ja ole ja minu teada Ergo ka ei ole?!?! Aga läksime ikka. Ja nautisime täiega. Nagu ikka läksin ma arvamusega, et ma-ei-näe-ju-nagunii-midagi ja aaah-mõttetu-bänd ja mõttetu-raha-raiskamine. :D Agaaaa. Raisk, kuidas mulle meeldis. No, selline power ja SELLINE mees! :D Mine hulluks. Ja vahelduva eduga ikka nägi ka midagi. Tuleb valida ÕIGE koht. Esialgu oli meil väga vahe koht, siis meenus mulle Mika ja õige koha asukoht tuli meelde. :D Toimis. Meeldis. Super. Emotsioonid said eelseisvaks kontsertiks selle keikka abil kindlalt üles krutitud!!! :)

22.juuni võttis Suuzie sel suvel esimest korda suuna Pärnusse. Ok, Pärnus käik jäi lühikeseks, aga seda viga me kindlasti parandame!!! Päeva esimene ÕIGE peatuspaik oli Kilingi-Nõmme, Käbiküla. Mängisin meestega (tegelikult vist ikka poistega) vollet. SUPER KAOS! Nimi õigustas end, sest. Isegi kui me olime pikapuuga juhtimas, suutsime seisu end vastu keerata! :D Noo, lihtsalt SUPER! Kaos. Ajame vist kõik selle süüks, et ma olin TEIST korda sel suvel volleväljakul, poiskad tarbisid liigapalju õlut ja...kringililõhnad olid häirivad?!?! :D :D :D Tubli kaose-koha eest sain ikkagi ROOSA särgi, mis enam minu garderoobi ei kuulu. :) Õnneks on mul ju õde, kes armastab roosat - jeee! Õhtu PIDIN lõpetama vaikselt ja varakult oma Olustvere-kodus. Peaaegu nii läkski. Selle erinevusega, et enne sai Teedu juurest läbi käidud, ta kassi piinatud ja (tol hetkel veel minu jaoks maailma parimat) vesikat teha. :) Toredad poisid, mis ma muud öelda oskan. ;)
Ja 23.juunil sai alguse meie vahva jaanipäev! Kell 13 tegime Anuga Olustverest minekut ja juba tol hetkel ma teadsin, et nalja hakkab saama! Sai. Rohkem kui kopika eest! :D Sest kuna Anu oli põhiline orgunnivend, siis kogu ühissöök-jook-liha ja muu mant oli meie käes. Viljandist korjasime peale veel sööki ja kaks peovenda. :D Käisime Selveris, Maksimarketis, CoMarketis, Rimis, Maximas ja isegi Statoilis ja veendusime selles, et minu siidrit ei olnud MITTE KUSKIL!!! :( Edasime kimasime Mustlasse ja sealt juba saja kolmekümnega Kakulaane poole! Fakkjee, kui äge koht! Mängisime vollet, jalkat, paintballi. Tegime sauna ja tiiki. Ja. JA MAAILMA PARIMAT VESSARIT! :D No, mine hulluks, kui hea. Õnneks on mul nüüd käpp uksevahel ja on lootust, et ma saan ehk ka kunagi head tubakat maitsta ja naturaalset sütt lõkkes soojaks ajada! :)
Nagu mul Viljandi-sellidega kombeks on, ei läinud me enne kuut magama. Ja ega väga palju magada ei saanud ka. Teatud asjaoludel! :D Hommikuks oli mulle üks ilus üllatus juustesse jäetud! Hahaha. Õnneks ei pidurdanud meeleolu. Volletasime ja chillisime veel veits ja lõpetasime jaanipäeva väärikalt. Mina lõpetasin selle pead šokolaadiga pestes ja Olustveres üksindust kartes! :D :D
Edasi kulges jaanipäev Põltsamaal volletades (ja SUPER KAOS teenis taaskord end nimele vastama tulemuse! :D). Ja kui nüüd ikka üdini aus olla, siis oli see esimene kord, kui selsuvel sai tõsiselt mängitud. Võrk oli esimest korda õige kõrgusega ja inimeste arv platsil oli ka ÕIGE! :D Järgmine kord on kokkumäng juba parem ja...loodetavasti saab parem olema ka tulemus! Suvi on ju veel suuremalt osalt ees! Jeeeeeeeeeee!
Pärast väsitavalt vollepäeva ja pikka sõitu tagasi Tallinna-taha, tuli veel hakata Soomesõidu asju kokku pakkima. :S Õnneks otsustasin ma seekord realist olla (sest kõike kaasavõetud stuffi pidi ju ise seljaskandma!) ja pakkisin kaasa minimaalses koguses manti. Jeap, ei midagi üleliigset! Ja hommikul kell 6 hakkasidki meie FF-seiklused pihta! Kell hommikul-ma-ei-tea-kui-vara olime juba Helsingis ja oli vaja aega parajaks teha. Kell 15 saime hotelli, kus meie broneerinut EI OLNUD. Ok, kõik lahenes õnneks hästi. Saatus, yes i know. Enne nelja, täpselt nagu planeeritud, olime juba Kalasatamas (?! suomi, ma ütlen ?!). Inimesi oli seal juba niiiiiiii palju, et hirm tuli peale. :D Õnneks päästsid mu kiired jalad ja trügimisoskus päeva. Saime kenasti hea vaatekoha. Ja mis oli küige faking professionaalsem!??!?!?! Noh, Suomi, ma ütlen! Koht, kus osatakse kontserte korraldada! SEAL OLI FAKING GOLDEN CIRCLE!!! Ja erinevalt Bon Jovi kontsertist ei maksnud see tavapiletist rohkem!!! Reegel oli lihtsalt see, et kes ees, see...suurem fänn ja kogumoos. Ja ofc, me saime sinna rõngasse! RÕÕMURÕNGAS!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! :D Neli ja pool tundi oli ootamist. Ja soojendusbändide vaatamist. Von Hertzen Brothers oli selline...normaalne. Ei midagi erilist. Üks lugu tundus isegi tuttav! :D Aga sound oli kehvake. Saan aru, miks turvameeskond kõrvatroppe jagas! :D
Järgmisena astus lavale Micheal Monroe. Ja noooo, mida meest! :D Ma enne ei teadnud, nüüd tean. Ma vaatasin seda show'd suu lahti ja ei suutnu ära uskuda. Selline (naiselik?!?!??!) mees, selline power ja SELLINE muusika?!?! Superäge. Silmad kinni oleks kannatanud kuulata. Hihiihii, igaljuhul oli positiivselt meeldiv üllatus. :) Erinevalt Biffyst. :D Ma ei tea, kas väsimus või tüdimus või midagi muud oli oma töö teinud, aga. Biffy ei olnud üldse selline, nagu ma oleks oodanud. Ootused äkki rikkusidki tõelise pale?! Ei tea, viimasemad kolm lugu olid head. Ja sellega asi piirduski. Aga sellest ei tasu Biffy-fännidele rääkida, saavad pahaseks äkki. :P
Üleühe olid bändid kuulatavad. Pärast Biffy Clyrot oligi minu meeste kord!!! No, unreal! Nutt tuli peale, kui vennad lavale tulid. :D Ja me olime ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii lähedal! :D Ja Dave. MM. Ja Taylor. MmMMm! :D :D Ja need lood. Kõik kõlas nagu päris!!!!! :D Ja veelkord kaks peamist põhjust, miks ma PEAN lava ees olema: 1) muidu ma ei näe ju mitte midagi, 2) mul on endal ka kahju neist inimestest, kes minust ette poole jäävad! :S Sorry, aga. Kõik oli seda väärt!!! Dave ei ropendanud, see üllatas natuke. Samas, oli ropenduspidur oli lastenäol peal ka ju?!?! :D Ja Finnish'i nalju ta ei teinud. See väga  ei üllatanudki, sest ta tegi kõiki muidu nalju! :D Näiteks. Taylor Hawkins is good for two things: 1) he looks good naked ("I knew it!!!") and 2) he sings "Cold day in the sun". Yeap! :D Niin on. Ja noo, karva-naljad olid ikka suht-veits-liig. :D :D Justttt love-love-love those guys! :)
Ja mis oli kõige parem?!??!?! MA SAIN JÄLLLLLLE PLAYLISTI!!!! Fakk jeee, noh! Ja mis veel?!??! Faking saatus tegi ikka korralikku tööd! :D Lugu läks siis nii, et ma käisin jälllle helimeest "ründamas" (jeap, helimehed meeldivad, for sure!). Sain setlisti ja sellest ei piisanud. Pinnisin autogrammi välja, sest muidu ju mitte keegi ei usu, et see ÕIGE list on. Aga me oli ikka veits VIP'id ka või ja?! Sest "kuldse-ringi" ala juba tühjendati. Ja meie olime seal sees. Okoouu. Õnneks olime, jep, VIPid ja meil lubati sinna jääda kuni helimees Bryan meile aega leidis!!! Ja saimegi autoka ja muud vajalikud jutud! I won't tell Dave about it!!! :D Hahahahhaha, superrrrrrr! Tee koju (ehk antud juhul hotelli) oli päris pikk, aga vahetud kogemused hoidsin emotsiooni üleval. Jeeesh!
Järgmisel hommikul seiklused jätkusid, sest Ergo oli selllline unekott, et hotelli hommikusöögile me ei jõudnud. Hotelli vastas oli McDonalds (?!?!?! :D), millest mina absoluutselt keeldusin. Otsustasime siis lattede kasuks kõrval asuvas Robertsis. Ja MIS JUHTUS???!?! Ofc, Bryan jalutas mööda!!!!! :D Puhusime veel juttu. Ja veel ja veits veel. Ja siis. Oli ikka päris naljakas, mismoodi sellised asjad juhtuda saavad?!?!? Järgmine kord vaatame kontseri juba helipuldist, jep! :D :D :D :D :D Üheksa tundi tatsasime veel mööda Helsingit ja öösel kell 2 saime vist magama. Uni oli magus. :)

VOT TAK! Beat that! :)
Kahju on ainult sellest, et ma normaalset fotokat kaasa ei võtnud. :( Kontserti jäävad meenutama vaid suuured udukogud. :( Aga mälestused ja kogemused ja emotsioon jäävad. Jeo.

Nüüd teen tööd ja näen vaeva. Et siis sügisel USA'sse sõita. Ok, see sügis vist veel ei lähe, aga järgmisel aastal pole miski välistatud! ;)

Mmmmuah! :)

20. juuni, 2011

Proovisin Mesikäpa jäätise ka ära. Normal. Kindlasti mitte nii hea üllatus kui batoonikesed, aga söödav. :)

Ja kui vähem tähtsatest asjadest rääkida, siis...läks isegi täpselt nii, nagu sai kokkulepitud. Lõpetasime põhikooli (mis oli täpselt nii närviline, nagu meie perele omane! :D), tegin tööd ja käisin Rabarockil. Ja kõige selle kõrvalt jõudsin isegi volle-hooaja avada (enda jaoks, ofc! kõik teised normaalsed on juba ammmmmmu rannas käe valgeks saanud!!! :D).

Rabarockil käisime ainult korraks. Nii korraks, et isegi mingit tunnet ei tekkinud. :S Sellisel festaril peab ikka käima rahuga, mitte kiiruga. Ja õiged inimesed on olulised, sest kui minna inimenesega, kellele NAGUNII mitte ükski bänd ei meeldi, siis...nooh...ei jõua seda vingumist ära kuulata ju! :D Ok, nii hull ei olnud. Aga põhimõte ikkagi. :( Aga Filter oli hea. Minu nähtutest-kuulatutest parim. Kommenteeriks-kritiseeriks veel, aga...kuna elamus jäi niiiiiiiii lühikeseks, siis. Järgmise aastani! ;) :D

Poole sõnaga tööst rääkides, siis hakkab juba sujuma. :) Seltskond kontoris on ju supervahva ja hakkan juba pihta saama, kes-kus-mis kõige kasulikum ja parem. Jeeeeee. Pühade ajal ka töötama ei pea. Homme teen veel viimase otsa, et kuni 28dani oleks mu töö tehtud. Ja siiiiiiiiis, tulevad pikad pühad!

Ps! PEAN end kätte võtma ja oma laagripraktikat ajama, PEAN!!! Homme?! Äkki?! :D

mesikäpp

Õeeeh. Ikka ja jälle tekib uusi põhjusi, miks ma üldse ei saa siia kirjutada. Oma elust. Raskest elust. :D Nüüd olen töö inimene ja noo, niiiiiiiiiiiiiiiii palju asju on teha. Et on õnnistus, kui midagi teha ei ole. :P Ja samas, ei saa kurta ju! Sest . vähemalt pole igav! :)
Aga kuna ma olen niii tööhoos, et näen isegi öösel unes oma tööasju, siis tööst  ma küll praegu rääkida ei taha! Kunagi hiljem. Võib-olla.
Lugu on hoopis selles, et ma olen midagi aru saanud. Sain sellest ammu aru, aga asjaolude kokkulangemisel on kõik need asjad jälle esile kerkinud...ja jälle olen ma endas selgusele jõudnud. :D Tegelikult ei ole asi üldse nii hull kui tundub. Ma lihtsalt imestan iseennastki. Sest ma tean ju täpselt, mida ma oskan. Mida hästi ja mida veel paremini, aga ma ei oleks iialgi osanud arvata, et ma millestki ka nii kehv võin olla! Ei ole liiga selfish, eii. Täiesti ausalt. Aga kuidas mulle mõned asjad niiii ringiga kohale jõuavad?!?! MIKS ma saa aru...segastest signaalidest? Sellepärast, et need on segased?! Ja ometigi, kui asjad kohale jõuavad, siis on kõik ILMSELGE ju. Õeh. Masendav, kui keerulised need inimsuhted ikka olla võivad! Masendav!!!!!!! :D :D :D
Peab hakkama saama. Õpin. Õpin enda vigadest...teiste vigadest...ei ole vist väga abi. :D Harjutan. Ja harjutamine teeb meistriks. Igal alal.

Ja üldjuhul on nii, et homme lõpetamine neljandat korda põhikooli, siis on võib-olla äkki Rabarock, natuke tööd ja...siis veel natuke tööd ja JAANIPÄEV! Plaan paigas, nägemist! :D

[edit] - JA MESIKÄPA BATOONIKESED ON SUPERHEAD!!!! :) Next mission - JÄÄTIS! :)

Suvi algab NYT! :)

Naljakas, et alles see oli, kui kõik need triljon-miljon tegemist olid ees...ja nüüd on nad juba selja taga! Suve algus venis ikka tänaseni, aga...ma mõtlesin, et mis ma ikka nii kehvade ilmadega suve pean?! Homme tuleb 27kraadi sooja...jeež, mu esimene suvepäev ju! Jep, täpselt nii nagu plaanitud. :D
Ja naljakas, et ma ootasin ja ootasin ja niiii vääääga ootasin, et kõik asjad läbi saaks...nüüd, kui nad läbi on, on selline...tühi tunne?! Mis nüüd?! Noooh. Esimesed kaks päeva ma lihtsalt MAGAN! :D Nali. Ülehomme lähen juba tööle, niiet ei ole siin midagi magada. :( Olustverre tahaks ka. Varsti-varsti. Lähen ja olen. Jejejej.
Kui nüüd ikka päris täitsa aus olla, siis hõiskan ma natuke enne õhtut, sest - okei - eksamid on tehtud, aga tulemusi ei ole ju veel?! Äkki läks mõni ikka täiega pekki!? Tänane eksam vast ei läinud, aga. Reklaamidisaini värvimapi pärast ma küll kardan natuke, sest...50-50, kuidas õppejõule mu naljad meeldivad! :D Teistega peaks jonksus olema. VÕI EIIIIIIIIIII! Laagipraktika - nada teelat!!! Teen ka. Varsti hakkan uurima. :)

Ma ei suuda ära otsustada, mida ma oma suvega teen?! Või noh, eks ma teen väikestviisi tööd ja olen Tallinnas. Aga samas, üldse ei taha. Ei taha end siia kinni naelutada. Aga trenni võiks ju teha, sest liivaväljakud juba niiiiiiiiiiiii kutsuvad. Aga kui ma veel trenni ka kuuks ajaks ära kinnitan, siis ma küll suvel siit välja ei saa ju... :( Õõeh, on raske. Nüüd võiks ilmuda see kaitseingel, kes mulle ütleks, mis ma tegema pean?! :D

Kõige mõttekam on see (mõttetu!) postitus lõpetada mu selle suve soundtrackiga. Võinoh, tegelikult on see mu igapäeva soundtrack, aga seda ei pea kõik teadma... :D :D

:)

Mida ei ole olnud, seda ei mäleta!

Tähelepanu! Hullumaja lõpuni on jäänud (loodetavasti!) 8 päeva!!! Ok, maksimaalsel juhul 11. Aga hoiame pöialt, et ikkagi see esimene variant! Kas ma juba ütlesin, et esimest korda elus on mul ülikoolis sess?! :D Sest ma tõesti tunnen, et on. Tegelikult võib-olla ei olekski nii hull, aga KÕIK need asjad on vaja ära teha kahe nädalaga. Ühest küljest ju tore, et alates juuni kuust on tõesti SUVI, aga samas võiks ju nädalakese-kaks kauem käia ja praegu rahulikult hingata. Kuidas on see võimalik, et asjad nii järjest pandud on?! Esmaspäevaks oli õuesõppe referaat, teisipäeval tarbijakäitumise eksam, kolmapäeval taimestiku ja loomastiku praktilinetöö, orienteerumise praktilinetöö (võrgu mäng, trenn), neljapäeval õuesõppe eksam ja õpimapi esitlus, reedel orienteerumise viimane loeng (AINULT!!!), laupäeval reklaamidisaini eksam (ajakirja kaitsmine), pühapäevast teisipäevani oleme matkal, kolmapäeval on juba loomastiku eksam ja siis reedel laagrikasvataja eksam...ja teadusliku uurimistöö kodutöö ka selleks päevaks vaja ära teha. Ahjaa, sinna kuskile vahele jääb fotojaht 60-le inimesele ka (pärast loomastiku eksamit, kolmapäeval)!!! Tuus ju. Ega ma siis ilmaasjata ei ütle, et ma alles juunis hakkan suve peale mõtlema, sest praegu ei küll tunne, et see juuni veel nii pea tuleb. :(
Ma üldse ei viitsi vinguda, aga ma olen lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud, et ko-hu-tav! Eile ärkasin kell 5.20 ja koju jõudsin kell 23.25. Magama sain muidu 1.55. Lahe ju! Jah, jään kahe nädalaga kolm aastat vanemaks...jälle! :(

Muidu ka tore. Head ööd!

Reklaami-naljad!

Juba kolmandat päeva brainstormin oma reklaamidisaini "lõpuprojekti" kallal. Ja enam ei jaksanud, no. Küsisin siis sõbral abi...


Egle ütleb:
 kuule
Karl ütleb:
 ja
Egle ütleb:
  mida sina sooviksid näha ühe õigeägeda ajakirja tagakaanel?
 see ei tohi olla reklaam.
Karl ütleb:
 paljaid naisi

Ma kujutan ette, et ega õppejõul ka selle vastu midagi ei oleks! :)


[edit] - Aga kui nüüd tõsisemalt ka rääkida, siis...Rando näiteks ei uskunud, et suur reklaam minu tehtud on! :( Sain pahandada ta käest, et "ou-ouou, midagi ei tohtinud tervel kujul kuskilt rip-offida, KÕIK tuli ise teha". Aga ma tegingi ju. :(

Väga vajalik info!

Tund aega tagasi oli väljas võrratu kuu, kolm kraadi külma ja ma jõudsin töölt koju! Guuud nait! :P

[edit] - Vajaliku infot lisandub veelgi! Ehk siis mission impossible!
1) leida mulle päikseprillid, mis mulle sobivad.

Ee. Ühest lähteharjutusest piisab. Tegelikult on neid võimatuid asju minu juures veel, aga võimatu on neid antud momendil meenutada! :D

Hoovõtt!

Jep, võtan hoogu! Selleks, et hakata asjalikuks. Ja essa asjana (et mitte olla asjalik) on ilmselgelt vajalik täiendada oma blogi! As simple as that! :D
Tahaks kohe kõigest rääkida. Emotsioonidest, millest ma isegi sotti ei saa, koolist, millest ma jagu ei saa, spordist, mida ma ka ikka veel natuke harrastan, ja vabast ajast, mis viimasel ajal kohe eriti fun on olnud! :D Okei, jätame selle emotsioonide-osa ära, sest...kui ma isegi endast aru ei saa, siis...mis teistest veel rääkida! Aga kooliga on jep, ka sellised keerulised lood, et teha on niiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju. Ja ma olen seda juba sada korda öelnud ja ütlen umbes sada korda veel (ja ei lõpeta enne, kui see kõik läbi saab), et kui ma selle semestriga hakkama saan, siis on see ülikool põhimõtteliselt läbi. Ausalt ja ilma naljata. Järgmine nädal võtan ka veel hoogu (st teen kõik referaadid, praktilised tööd, mapid, esseed ja muud kodutööd ära) ja ülejärgmine nädal hakkan kõmmutama. Kaks nädalat kõmmutan arvatavasti nii, et mind pole olemas, aga siis tuleb juuni ja kool saab läbi! Halleluuja. Loodame sinna maani vastu pidada! :D
Ja KUI ma hakkama saan, siis tuleb vist Tartusse sõita. Tähistama! Sest see üks teine keeruline nädal, millega ma hakkama sain, lõppes täisväärtuslikult. Njaa, ega igapäev pole tudengipäevad! :D Hah, sellise seltskonnaga tegelikult on. Palju parem, kui tudengipäevad! ;)
Ja spordirindelt nii palju, et HOOAEG sai läbi. Saalihooaeg. Nüüd tulen hakata end vormi ajada, et varsti-varsti (kui suvi siiski otsustab tulla) rannahooaeg avada! Jeap! :D Teoreetiliselt sai saali hooaeg juba ammu läbi. Umbes siis, kui mina kooliga Soomes olin ja võistkond TTÜ käest pähe sai. Lahe! Võistkond oli pärast seda täiesti surnud, põhimõtteliselt võistkonda ei olnudki!!! Siis korraks võtsime end kokku ja tegime TTÜ'le tuule alla (payback!!!). Ja edasi üldse kohe rääkida ei taha. Ütleme nii, et väsimus võttis võimust. Või siis lihtsalt laiskus ja rumalus! :D Jaaaaaaaa, mis kõige parem. Mõtlesin, et teen siis vähemalt mai kuus veel ilma ja toon suure punktisumma paaristurniirilt koju, aga eiiiiiiiiiiiiiii. Teisipäeval ei saa ju minna trenni...või õigemini ei saa kinno minemata jätta. Ja sinna need punktid lähevadki - mida kõike ma siis FF pärast ei teeks, eks! :D
Jep, aga muud vist polegi. Rahvastepalli käisime mängimas üks päev. Palliks oli suur pushball. Mul oli pärast parem käsi niiiiiiiii valus (PS! Visata tuli kahe käega!). Ja tööd olen teinud. Ja lollusi olen ikka ka teinud, sest...ma ei oleks mina, kui ma lollusi ei teeks ju?! Cheeeers! :)

Jejejejejej jej ejejejee. je.

Üks hullumaja nädal on läbi ja kohe-kohe hakkan Tartu poole kimama. Lähen tartuvaimu otsima - pole teist juba sada aastat näinud. :P Ja kui (KUI !!!! :D) ma ükskord sealt tagasi olen tulnud, siiis...siiiiiiis on natuke veel kooli-jampsi ja siiiiiiis. Siis. Eks te siis näete! ;)