Point of view.

Wow. Tegelikult täitsa ettearvatult ei ole ma vahepeal siia endast märku andnud: viimane signaal oli veel Eesti pinnalt ja siia tagasi jõudes olen praktiliselt raamatkogus elanud, sest eilseks oli vaja viimased selle semestri assignment'id ära esitada. Umbes täpselt on vahepeal juhtunud sellised põnevamad ja vähempõnevamad asjad:

- jõudsin edukalt tagasi oma väiksesse Guildfordi pessa,

- istusin päevad läbi raamatukogus, et Conference and Exhibition Management'i individual report ja lõputööd teooria õigeks ajaks tehtud saaks,

- esitasin C&E töö õigeaegselt, lõputöö teooria jäi soiku, sest mu juhendajal on pohhuii ja mul ei olnud piisavalt aega,

- käisin GIVC aasta-miitingul ja olin niisama ebaviisakas (hahah, selgitus: ei osalenud klubi-alastel jutuajamistel, vaid lihtsalt lobisesin Eva, ta peiksi ja peiksi vennaga) ehk great night out! :D,

- tegelesin Party on PATS orgunnisimisega nii umbes 24/7,

- käisin esimesel korralikult ülikooli-läbul, mis teoorias oleks pidanud olema pidulik auhinna gala - loved it... sest I love live music, purjus inimesed on naljakad ja ma tundsin end nii noorena jälle kui kõik "alakad" mu enesekindlust tõstsid, hahahah!,

- tegelesime veel intensiivsemalt POP'iga (head of marketing, wuuhuu! Blitz blitz blitzzz!),

- pidasime ülikooli võrkpalli klubi aasta-miitingut ja valisime uue komitee,

- lõpuks korraldasime ürituse Party on PATS ära ka (major success, no more words needed!),

- pärast ühte päeva õues ja päikesepõletuses saamist suundusime tagasi raamatukokku, et kirjutada akadeemiline report oma üritusest ja hakata tulevaste assignment'ide peale mõtlema,

- käisin All Nations'i esimesel treeningul (sest muidu oleks ju liiiiiiga palju aega olnud kooliasjadega tegelemiseks),

- ja kuna aega oli ikka veel liiga palju, siis nautsime Italian dinner'it koos võrkpalli klubi koorekihiga (vist tähistasime uue komitee valimist?),

- presenteerisime C&E grupitööd (kiirelt tehtud kaunikene),

- istusime veel päevad läbi raamatukogus,

- istusime veel päevad läbi raamatukogus,

- istusin Emmaga öö läbi raamatukogus,

- esitasime nii C&E grupitöö, C&E isikliku evaluation'i, Project Management'i massiivse grupitöö (sh isiklik evaluation) õigeaegselt,

- magasin 17 tundi,

- käisin täna karjääri messil.

Novot. Vabalt oleks veel võinud blogi ka pidada kõikide nende asjade vahel ju?! Krr. Tegelikult pole ma üldse rõõmus, et mul sellist kiir-blogimis-oskust ei ole... :/

Kui nüüd mõnedel asjadel pikemalt peatuda, siis... üleüldiselt on kõikide tehtud koolitööde kohapealt tunne küllaltki hea. Võib-olla välja arvatud Project Management, mille me viimaseks jätsime ja ma täitsa päriselt öö läbi üleval olin ja raamatukogus istusin, et see tehtud saaks üldse. Ühest küljest oli see öö otsa õppimine kogemata, teisalt natuke vedas ka. :D Ehk. Ma tegelikult tahtsin ikka koju minna ja seal selle projekti ära lõpetada, et ma siis ikka mõne tunnigi und saaks. Aga ma jäin viimasest bussist maha. Ja Emma oli koguaeg mingist study night'ist rääkinud... nii me siis olimegi kuni päikese tõusuni rampsis... ja lõpp kokkuvõttes oli see igati hea, sest asjad said tehtud ja kui ma koju oleks läinud, siis poleks ma koju sissegi saanud (sest mu võtmed jäid suure minekuga group study ruumi arvutisse!). :D :D Ok, seda on keeruline seletada, aga... see oli tollel momendis ikka päris hämmastav ja üllatav ja uskumatu, kuidas kõik need juhtumisel ketina aset leidsid... Ja nii me seal siis istusime rampsis... ja nälgisime, sest ilmselgelt ei olnud me ettevalmistunud ja kuna oli Bank Holiday, siis see snack-masin (vending machine?!) oli täiesti tühi. Hhaha. Oooh, real student times! :D

Aga meie POP läks väga hästi. Ilm oli ilus ja BBQ müüs ikka täiega. Võrkpall oli üllatavalt populaarne ja kõik oli rõõmsad! :) Ma tõesti ei oska midagi rohkem öelda. Teenisime palju raha oma valitud heategevusorganisatsioonile ja mina isiklikult leidsin jõudu anda kõigile grupiliikmetele andeks, et nad nii udud on. :D Või noh, olgem ausad - mitte kõik ei pingutanud võrdselt, et see üritus üldse toimuma saaks. Ja lõpuks ma otsustasin, et see ei ole minu asi, et nad ei vaevu tegutsema. Ju neil on siis põhjus. Või kui ei ole, siis on see nende kaotus, et nad peavad peaees hüppama valdkonda, milles nad sakivad :) Igal juhul, lõpp hea, kõik hea... vist?! Tulemus peaks kahe nädala pärast paistma hakkama...

All Nations, mis mind juba pea kaks kuud (?!) hullutanud on, on nüüd lähemal kui kunagi varem. Esimene treening on tehtud ja tüdrukud, kellega koos lahingusse lähen, nähtud. No, täiega tase ikka. Treener on karm. Mängijad tugevad. Mind lükati sujuvalt sidemängijaks ja ma olin seda hea meelega, sest see oli lihtsalt niii hea tunne, näha lõpuks kuidas päris õiged võrgutsikid su tõsted ikka maha ka löövad! :D Hahahhaa. Kahe tunnine matk Ida-Londonisse tasus end ära. Saab põnev olema. I hope!

Oeh. Uskumatu, et nii palju on nüüd tehtud. Vaid üks tilluke kirjatöö, üks eksam ja üks makatöö veel! :D Homsest hakkan jälle asjalikuks, jep. Täna olen lihtsalt rõõmus. See on muidugi oma ette lugu. :D Sest. Ma ei tea miks, aga siinsed kolmapäevad on minu jaoks alati peavalu. Kohe täitsa algusest saati, kolmapäevad mulle ei istu. Ja tänane ei olnud hommikul erand. Ma lihtsalt ei tahtnud oma toast väljagi minna. Ja ometigi, olin ma mingil määral sunnitud. Sest ega siis igapäev suur- ja väike-ettevõtted ülikooli uusi noori töötajaid otsima ei tule. Meil oli karjääri-mess. Nii ma siis oma CV kibekiirelt üle vaatasin ja kooli sõitisin jälle. Kui raske on minna kellegagi juttu rääkima ja ennast "müüma," kui sa isegi oma toast välja minna ei taha!? Lihtsalt enesekindlus miinus sada ja pahur tuju to the max! Asi lõppes sellega, et ma sain jutule ühe väga vahva firmaga, kes omale event manageri otsib. Ja muidu oleks kõik eriti uhke, sest nad tundusin ütlevat, et ma olin tugev kandidaat, aga... tööle asumise aeg on KOHE! -.- Jah, osad inimesed on mulle öelnud, et kui ma tahan septembist tööle saada, siis olen otsimisega juba hiljaks jäänud... seriously?! Igal juhul olen neil nüüd kontakti-listis ja nemad mul. Eks ole näha, mis elu toob. Toredad onud olid! Võitsin nende loogika mängu ka nii muuseas, ja sain pudeli šhampsi! Jee. Et see aga ei olnud piisav, siis võitsin £150 väärtuses Itaalia restorani voucher'eid. Suurel messil ei toimunud midagi head minu jaoks. Ja kuigi mu eredamaid hetki varjutasid mõned tavapärased kolmapäeva-momendid, siis üldplaanis oli see kolmapäev täitsa ok! Ei kurda :)

Mõningane pingelangus ja kogu see värk on mind viinud järjekordsele mõtlemislainele. Mõtlen ja arutlen ikka selle üle, kui palju ma elust õpin. Seda on raske seletada, aga ma ise kuidagi tunnen, et iga päevaga, mis toob kaasa kas pööraseid õnnestumisi või haledaid altminekuid, ma lihtsalt õpin. Ja saan teisiti aru. Ma ei oska seda seletada, aga kui ma ütlen, et nüüd ei ole enam peaproov, siis ma ise saan aru, mida ma mõtlen. Nüüd on päriselt. Nüüd tuleb teha kõik, mis vähegi tunne ütleb ja mitte jätta asju "homseks". Ainult enesekindlust on vaja! Eks!? ;)

Mõni kord viib mõtlemine headele radadele ka. Aga praegu on mul järele on jäänud vaid üks küsimus: miks Eestis suvi on? Olen erinevate meedia kanalite kaudu kuulnud igasugu temperatuuri numbreid kuulnud ja... mis mõttes!? Okei, Postimees lohutab, sest nad ütlevad, et see ei jää kauaks nii, aga juba need jutud viivad mu mõtted suvele... ja kodule! Okouu. Kas see tähendab, et mul on koduigatusus? Eriti imelik on see, et ma mõtlen kohadest, mis muidu olid natuke nagu... rumalad?! Millele ma muidu ei mõtle või kuhu ma isegi Eestis olles eriliselt ei kipu. Või noh, ma olen jälle seletamisega hädas. Ma ei tea, tahaks Saaremaale...

Inka-Eesti-Inka-Eesti-Inka!

Paar tunni pärast läheb lennuk tagasi Inka-maale. Ma ei teagi mida mõelda. Kuidagi lühikeseks jäi see käik seekord. Ja võrreldes jõuludega, ei olegi see tagasimineku tuhin nii suur. Võib-olla on asi selles, et ma tean, et seekord on natuke rohkem kohustusi mind seal ees ootamas?! Õuuu nõu. Aga naudin veel oma natukest, mõnda tunnikest siin ja mõtisklen selle aja üle, mis mul siin oli - hea ja armas.

Siinkohal teeksin märkuse iseendale, mida teinekord teisiti teha, kui ma vaid 10-ks päevaks tulen, aga ma tõesti ei oska. Ma ei tea, kas see oli hea, et mu aeg nii minutipealt ära oli plaanitud või oli see peamine põhjus, miks see kõik nii kiiresti mööda sai?! Esimene nädal läks nagu viiiiiiuhhh! Aga see oli hea nädal. Nägin niiiii palju niiiii armsaid inimesi. Ja mul on niiiii hea meel, et nemad tahtsid mina ka näha, mitte ainule vastupidi. Ja nägemisrõõm oli vist ka vastastikune :) Siinkohal suuuuuuuuur musi mu Ergole, Katrele, Martha-Mariile, emale ja Kirsile ja Aedile ja väiksele Annabelile, Bärxile ja Vahvale ja Mairile, Laurale ja Sandrale... nemad tegid mu esimese nädala rõõmsaks. :) :)

Et aga liiga palju Eestit ei saaks, siis pärast kuut päeva kodumaa pinnal lendasin tagasi Londonisse. Aga mitte üldse oma Londoni-koju. Vaid hoopiski Ketteringi. Kus toimus Volleyball England Annual Award ceremony/dinner. Sain ju "pidulikult" kutse ja kuna Mark tõesti arvab - nagu ka kogu ülejäänud Inglismaa -, et ma oskan võrkpalli mängida, siis minu jaoks tähendas see tasuta õhtusööki... :D :D + täitsa plaanimata nägime veel tasuta meeste Super 8 finaali ka. Ütleks, et vägev oli... aga meil oli vahel spordikooli rõdul ka rohkem rahvast pealt vaatamas kui seal! -.- Hahhaha. Aga ei. Ma ei kurda. Väga vägev oli. Meie lauas oli kolmanda divisjoni parim mängija ja naiste Super 8 üks kolmest kõige väärtuslikumast. Päris kirev seltskond ju: 40-aastane kolmanda liiga mängija, maailma-kõige-lühem-võrkpallur kui teise liiga parim mängija ja 16-aastane Super 8 mängija. Nendest kolmest kaks itaallast, see peaks kõik ütlema! :D

Aga ma olin siiski erikülaline. Tere-tulemast-kõnes lausa öeldi, et meil on erilised külalised - eestlased! Aga lõpuks tuli välja, et see teine Mati ei saanud ikka tulla ja ma olin ainuke selle rahvuse esindaja... sain kogu au endale, jee! :D See oli lausa nii suur asi, et tähtsad ninad käisid käppa surumas. Numps. :)

Öö veetsin kohalikus Priemer Innis ja pühapäeval seiklesin puhta omal käel Stansteadi lennujaama ja tagasi Eestimaale. Wow. Nüüd võin öelda küll, et kuigi söök, mida nad pakkusid, oli äärmiselt-ääärmiselt halb, ei kahetse ma üldse, et ma läksin. Uhke ja uus kogemus! ;) Ja mu lemmik kombo-pilt ka lõpetuseks sellele paragrahvile...

Ja esmaspäevaga algas uus paragrahv Eestis. Ehk mu ainumas sõber Emma tuli visiidile. Ja kuigi ma olin ju natukese varem sellepeale mõtisklenud, et kuhu ma ta viima peaks ja mida ma näitama peaks, siis... tundsin end ikka päris abitult ja avastasin, et ma pole mitte kunagi pidanud kellelegi niimoodi Eestis tutvustama ja näitama! :D Imelik lausa. Aga eks raskendavaks asjaoluks oli Emma otsustusvõimatusjaarvamusepuudumine. Ma ei tea tõesti mitte kedagi teist, kellel sellisel määral arvamus puuduks. Hämmastav. Ja kui ma muidu seda vist nii hullusti tähele ei panegi ja suureks "veaks" ei pea... siis tegelikult talle siin tutvustuuri tehes oli ikka päris hädas! Aga see selleks. Ma usun, et kogemus (ma loodan, et hea) nii talle kui mulle. :) Ja kiirelt-kiirelt meie tegemisi kokkuvõttes (ja äkki spikker järgmiseks korraks) tegutsesime järgnevalt: vaatasime vanalinna ja lauluväljakut, sõime Lidos koduseid kottlette, käisime Viimsi metsas majasuurust kivi vaatamas ja tennist mängimas, sõitsime rattaga/rullikatega mere ääres, käisime Kõnnu Suursoos sushi-piknikul, Pauk järve ääres ja Jägala joal, tegime Olustveres volbri-lõket, käisime 360-ga Väiksel-Emajõel kanuutamas ja... ongi kogu moos?! :D Võib-olla ei kõlagi midagi uhket, aga on vajalik ära märkida, et kogu selle programmi raames tegi Emma nii mõningaid asju esimest korda elus. Näiteks lõket. Ja kanuutas. :D Ma ei tea. Eks ma annan talle paar päeva mõtlemis aega ja siis küsin, kuidas talle kogu see krempel meeldis. Sest ma kohe täitsa päriselt usun, et praegu ta küll sellest kanuutamisest hästi ei arva, sest ta oli vist lõhki külmumise äärel, hahah! :D :D

Wow, ja ongi kõik?! Selle teise nädala eest pean suuuuuuure kalli-musiiii tegema Inkerile, kes meiega nii palju kaasa viitsis töllerdada. Ja Mirjele, kelle ma ikka ka lõpuks ära nägin (ametlikud vabandused, et ma sünnipäevale ei jõudnud!). Ja Maarja - kes mind terveks püüdsin jälle väänata... KAKS KORDA! Päris terveks ei saanud, aga paremaks läks küll. Ja Siivi (ja kogu 360 company, kes me lahkelt paati lubas). Aitäh aitäh aitäh!

Tagasi study-mode'i minek on raske. Aga ma arvan, et kolmas lahkumine on vist veel raskem, kui ma üksi peaks minema. Niiet ma lähen... et siis ükskord uuesti tulla... adjöö! ;)

-.-

Ma olingi koguaeg mõelnud, et mis siis saab, kui ma vale rongi peale lähen... well, nüüd siis tean! Sõidad lihtsalt meeletul kiirusel kuskile teadmatus suunas ja mitte midagi teha ei ole! :D Ja muud miskit. Lähed mingis peatuses maha ja võtad esimese rongi tagasi suunas. Ehk miski peale su aja kadunud ei olegi!!! :D Ehk. Lugu sellest, kuidas me Emmaga Wokingus shoppamas käisime. Homme sõidan koju (wuuhuuu!) ja võtan selle nänni kõik kaasa, mis kokku ostetud sai. Loo lõpp. -.-

Eestlased on eestlased.

Näed siis. Üks jutt läks ikka meelest. Aga kuna mul nende edit-itega tuleks juba uus postitus, siis teengi uue postituse, hah! Oma tegu, oma nägu. Aga jutt eestlastest siis järgmine...

Et istusin ükspäev seal samas, kus ikka. Raamatukogu teisel korrusel, uues osas, akende ligidal. Ja kuskilt nagu kuulsin tuttavat keelekasutust. Ei. Tuttavat keelt lausa. Mingi Eesti-pliksid olid end teisele poole riiuleid istuma võtnud. Lehvitasin viisakalt ja tegutsesin oma asjade kallal edasi. Kui aga mu järgmine pissi-puhke-veevõtu-paus tuli (ja ma neist nagunii mööda pidin minema), siis tagasitulles peatusin viisakalt ja küsisin, et kuidas läheb ka?! Noh, nagu ikka sellisel lootusrikkal, viisakal ja positiivsel toonil. Enne, kui üks neist pliksidest, keda ma juba varem tean (jalka-piff) vastata jõudis, jõudsin ma ise muidugi imestada, kui imelik Eesti keelt rääkida on!!! Hõuli-mõuli, jälle see imelik tunne, mis enne jõule kojusõites. :D Lihtsalt ajab naerma, selline imelik tunne... aga see sellesks! Mis sealt mu küsimusele vastu tuli...!?

(Alustan lausa uue lõiguga, et kogu see virin ära mahutada!) Üks suur jonn ja eestlaslik virin. Mul on siin vahel mõned päevad, mis ma tunnen, et võiks olemata olla... või vähemalt peaks mõtlemine neil päevil keelatud olema, sest kõik tundub niii keeruline ja võimatu ja natuke nurkavõitu... aga nende tüdrikute juttu kuuldes, pean ma tõdema, et mul on kõik ikka väga väga väga vägevasti! :D No niiiiiii palju negatiivsust (kõigest ja mitte millestki!), et mulle lihtsalt ei mahu pähe. Ma tõesti mõtlesin, et lähen lihtsalt viisakalt lobisen natuke, et mis koolitööd neil käisil on ja saan natuke motti, et neil kõik vinks-vonks, et ma ka oma ajadega jälle natukese rohkem järele saaks, aga ei. Mul ei ole isegi kahju. Sest. Tegelikult ei ole neil ju midagi halvasti, kõik on nende enda peas. Aga mis ma ikka öelda oskan, mingu koju muidugi, noored piiigad ka alles ju...

Ma ei hakka siia üksikasjalikult kirja panema, mis värk on. Aga kokkuvõtlikult on nii, et nende jaoks on siin kõik väga halvasti ja pahasti ja nõmedasti ja kehvasti. Ja nemad lähevad koju. Nemad on siis üks piiga, keda ma juba aasta alguses nägin ja teine blondika oli minu jaoks uus nägu (võib-olla oli ta üks nendest, keda ma seal rebaste-messil nägin, aga ma tõesti lihtsalt ei mäleta). Igal juhul mõlemal oli neil väga kehvasti. Miski ei meeldi ja kõik on nõme. Noh, samas... mida sa ootad, kui sa Inglismaale saksa- ja hispaania keelt õppima tuled?! :D Aga mis see minu asi öelda on. Jätsin nad siis sinna paika torisema, ja... püüdsin ise oma asjadega ikka edasi püüelda...

Wow. Tahaks kuidagi hästi lõpetada, aga... ooh, ma tean! Juba varsti-varsti saan Eestisse... seal on veel rohkem selliseid?!?!!?!? Hurrrraaa.

UPDATE MIRJELE!

Ühest küljest ei suuda ma ära kiruda, kui pahane ma enda peale olen, et ma siia isegi mitte mingit märki pole jätnud või ära highlight'inud, millest vähemalt kunagi hiljem tagant järgi rääkida. Aga teisest küljest olen ma kohe täitsa uhke, et olen natuke tubli ja pole blogi ettekäändeks toonud, et kooli asju edasi lükata. Sest ma päriselt teen asju! Või ma vähemalt püüan. Kuigi neid asju on nii palju, et tihti leian end neid asju loendamas, selle asemel, et neid teha... aga järge peab ju ka pidama?! :D Täna võtsin omale kohtustuse ja vabaduse siiski siia natuke kirja panna. Mirje käsul ja soovil! Mirje auks. Hahahha. Tegelikult on mul heameel, et keegigiigigigi siin piilumas käib! ;)

Nii. Kuhu see järg meil siis jäi. Pärast viimast (ja küllaltki kesist) ülevaadet asjadest oli käsil meil week 5! Ka viiendaks nädalaks ei olnud Conference and exhibition management loeng paremuse poole pöördunud... sest kui visit site/field trip (week 4) on loeng parim osa (sest seal ei kõnelenud mitte õppejõud, vaid asjapulk), siis annab see küllaltki korraliku aimduse, milline jura loeng see ikka on. Õnneks õppejõud isegi seda teab ning iga nädal oli meil mõni külaliskõneleja.

Viienda nädala lõpetas üks maruvahva võrkpalliüritus - Glow in the Dark Volleyball. Kuigi tuled päris kustu ei käinud (health and safety issues) ja rohkem oli see lihtsalt jauramine kui võrkpalli mängimine, siis mõte oli vägev ja pilte sai ka palju!!!

Kuues nädal läks turbo-kiirusel ainuüksi sellepärast, et kui keegi külla tuleb ja kõigil hästi vahva on, siis läheb see aeg ikka liiga kiirelt käest ju! :( Virge tuli juba kolmapäeval, paar päeva õppisime accounting'ut, ma sooritasin testi ja siis tuli juba Philip ka! Vaatasime siin ringi, püüdsime Londonisse minna (ei õnnestunud), käisime piljardit ja bowlingut mängimas, pubitasime ja sõime pannkooke! Nemad käisid ikka Londonis ka ja mina mängisin võrkpalli (no, mis nädalavahetus see muidu oleks?!). Nende lahkudes oli järel vaid sassis tuba ja kaks viimast koolinädalaet enne aprilli-vaheaega!

Week 7 kõrghetk oli teadasaamine (OMA SILMAGA NÄGEMINE), et Inglismaal on võimalik kõrgel tasemel võrkpalli mängida, jep! Big BUCS Wednesday ja võrkpalli finaalid. Ja mul oli au olla vabatahtlikult skoorimasina nuppude taga ja natuke närvitseda nagu vanasti (oooh, good old basketball secretary times!). Esialgu ei saanud vedama (ja ma päriselt tundsin, et isegi minu ülikooli tiim oleks paremini mänginud, aga viimased kaks geimi olid juba nagu päris. Ja kolmapäevane finaal oli vapsjee vägev! Volleyball is not dead!!! :D :D :D

Ja nädala lõpus sain jälle ise palli katsuda. Kuna aga meid juhtus olema ainult kuus, siis sain mängida omal vanal hea ründepositsioonil!!! Ma küll palju tõsteid ei saanud (sest, halllooo, mul on mõistlikud ja nutikad tiimikaaslased, kes mõistavad, et katkise õlaga väga punte ei skoori! :D), aga mõned ikka sain.... ja mõne lõin ikka punktiks ka. Eriti rõõmsaks tegin mind aga MVP! Polnud ju mänginud seda koha juba sada aastat... ja täie paueriga just mängida ei saanud ka... aga ikka tulid pärast teise tiimi tüdrukud uurima, et kuidas ma nii hästi liigun ja hüppan! No tunnustus teeb rõõmsaks ju?! :)

Viimane nädal enne pausi oli hullupöörane. Kuna kõik hakkasid koju minema, siis tuli hakata otsi kuidagi kokkutõmbama, aga... ma ei olnud selleks üldse valmis! :D Selle asemel, et suure hooga veel tööd rabada, võtsin ma omale hoopis vaba päeva ja mängisin võrkpalli, vaatasin korvpalli ja läksin veel kogemata pidussegi! :D Ehk Varsity 2014. Surrey ülikool versus Kingstoni ülikool. Väga ameerikalik värk, niiiiiiii äge! Võrkpallil küll suurt pealtvaatajaskonda ei olnud, aga korvpalli lahing oli vinge - tribüün oli pooleks jaotatud ja eri ülikoolid eraldi istuma pandud! Ja käis üks üksteisest üle röökimine ja räuskamine. :D Peab tunnistama, et Kingston oskab tantsida, aga sporti nad küll teha ei oska! :D Me võitsime ikka pääääääääris ülekaalukalt. Ja suurest hirmust, et see võib olla mu esimene ja viimane sellelaadne üritus, jätsin isegi GIVC trenni minemata ja läksin hoopis tüdrikitega õue mängima. Enne Emma kööki ja siis õue. Ma arvasin, et see afterkas on rohkem sprodi- ja üksmeelne, aga tegelikult olin ma üks vähestest jobudest, kes T-särgiga klubisse läks! -.- Aga ma arvasin, et kõik lähevad, sest nii oli jutt ju!? :D Noh, see oli üks vahva kogemus igaljuhul. Magada campuses ja ärgata "viis minutit" enne kokkulepitud aega - done! :D Ma oleks selle üle uhkem, kui see ei oleks olnud üks küllaltki oluline kokkusaamine meie ürituse raames, hahahahha! :D Note to myself: järgmine kord usalda oma sisetunnet ja võta see hambahari igaks juhuks kaasa!!! :D :D :D

Ja tollel nädalal jõudis lõpuks kätte ka aeg, et saada kogu tõde oma õla kohta... ja mis ma sain?! Mitte midagi. Ehk ultraheli uuring näitas, et mul on üks maailma kõige tavalisemaid õlgu ja ma olen üdini terve sealt. Jep, ma pean kahjuks tõdema, et ma ise ei olnud tollel hommikul kõige kooperatiivsem + natukese ehmatunud, et ma üldse haiglas pean oma aega veetma... ja arstid ka nagu väga ei pingutanud kaasamõtlema, et mis või kuidas ikka mul täpselt häda võiks olla. Mis seal siis ikka. Kui terve, siis terve! Ma heameelega tahaks öelda, et see on mu peas ja ma lihtsalt mõtlen selle valu välja, aga õla mobiilsus räägib teist juttu ju?! :(

Kogu see jama aga andis mulle põikpäisele rohkem põhjust võrkpalli platsil igasugu rumalusi teha. Seega läksin kaks päeva hiljem juba uut positsiooni mängima (ok, tegelikult ei ole neil kahel lõigul mitte mingit pistmist, mul lihtsalt ei olnud muud valikut! :D :D). Ehk alustasin sidemängija karjääri. Ja sellega on ikka nii, et kas mu sõrmed tahavad või ei taha seda hästi teha. Tol pühapäeval tahtsid. Kohe väga-väga kuidagi tahtsid (umbes sama palju, kui jaanuarikuisel Põltsu turniiril!!!). Mäng oli hea ja KÕIK oli nii rõõmsad, et me tundusime purustamatud! Oeh, sellise emotsiooni nimel ma seda teengi! Ma ei saanud MVP-d, aga ma olin rõõmsam kui nii mõni teinegi kord... päris päriselt :) Ma polnud kahte tüdrukut niiiiiii moodi löömas näindki. Mina ei jõudnud neid ära kiita ja nemad ei jaksanud mind vastu kiita... ja siis me lihtsalt ohkasime, et me sellise vägeva kombinatsiooni alles eelviimasel hooaja mängul avastasime...

Aprill. Aprill. Aprill. Aprill! Ilma liialdusteta pean tõdema, et esmaspäevast neljapäevani istusin lihtsalt 12h raamatukogus (ok, 8, mitte 12. Aga tunne oli nagu 12!!!). Ja reedel lubasin endale ühe suurema "hellitus-väljamineku," mis ma siiani üldse endale teinud olen (vist?!). Ja seda vaid selleks, et ma ju kunagi lubasin, et ma lähen... ja läksingi! Boyce Avenue ja nende kontsert Londonis. Läbi täiesti imetabase õnne (ilma liialdamata!), sain piletid, sõbra ja lihtsalt läksin! Oli tuus. O2 on vägev ürituskorraldus koht (palun mõelge välja normaalne eesti keelne vaste sõnale "venue"!) ja Indigo2 üks osa sellest. Ma ei kahetse mitte grammigi, et ma läksin, käisin ja nägin, sest nüüd ma tean, et nad on pigem nagu YouTube-i bänd ja mitte nii vägev live-bänd! Ma kardan, et nad ei olnud nii rõõmsad, kui ma oleks oodanud, sest nad saavad ise ka aru, et kõigile meeldivad nende tehtud cover'id rohkem kui nende oma looming... aga miks nad siis ei mängi seda, mis inimestele meeldib?!?! :D Aga nähtud. Need vägevad ameerika-poisid (õigemini vennad!), kes teevad lahedaid akustili-cover'eid ja kelle lugusid mu iPod täis on... nähtud! ;)

Me küll tegime mõned valed otsused (sushi asemel mäkk, kohvi asemel siider jne) Emmaga (jah, ta on mu üks ja ainus sõber, kellega ma viimasel ajal KÕIKE koos olen teinud! :D), kuid sellegi poolest oli vahva õhtu (tagasisõit mitte just nii väga... vähemalt mitte tollel hetkel). Pluss, ärge kellelegi öelge, aga lõpuks sai ära proovitud see keelatud värk, et üks öösel jala koju tulla... pole üldse nii jube, kui teised tuku-jukud tobedaid mõtteid pähe ei paneks! Ja ei võtnud just maailma kaua aega ka. 17 + 8 minutit umbes?! :)

Ehk reede oli vahva ja laupäeval algas juba uus seiklus - volleyballers road-trip to Plymouth! :D Ilm oli ilus ja auto oli suur ja... sõit oli pikk, aga minul oli väga mugav! Hotelli, õhtusöögile, mere äärde ja magama. Hotell oli täitsa tavaline, õhtusöögiks proovisin risotot mereandidega (huvitav, vääääääga huvitav! :D), ja ma poleks elusees arvanud, et ma merd niimoodi igatsema hakkan. Või noh, tegelikult ei igatsegi... aga kui seda jälle näha, siis tuleks nagu kodu korraks meelde. Sellel korral kangastus täiesti ehedalt Tallinn. Wow. :)

Magada ma väga ei saanud (ma ei tea, miks... ärevusest?! Hirmust, et ma Sandrale vastu pead virutan millegagi?! Millegi muu pärast?!). Või noh. Sain, 10 tundi lausa. Aga mitte sügavalt. See oli nagu pikk ja pealiskaudne uni... Kui ma nüüd lõpuks oma jutu lihtsalt kokku võtan, siis oli kogu see trip midagi sellist, mida ma koguaeg tahtnud olen! Tiimi väljasõit ja ööbimine ja mäng... kõik asjad viitavad sellele, et peaks nagu oleks üks üli vägev ja vinge võistkond, kes kõik koos valmistub ja siis vastase purustab! Jep, seda me tegimegi, aga ainult esimeses geimis... ülejäänud aja olime me tagaajaja rollis ja... ooeh, kui kole see oli. Õuduste õudus. Ja mu näpud olid otsustanud mitte tõsta ja sellega oli minu jaoks mäng mängitud - ma olin ikka täielik jurade-jura! Kui ma muidu olen ikka see loll, kes isegi väga halvasti mängides suudab ikka öelda, et pohhui, võtame järgmise punkti ja oleme rõõmsad, siis mitte too kord. Oeh, halvim tiimimängija number üks :( Igal juhul, see oli üks kurb-kurb viis hooaeg lõpetada... püüdsime seda veel õhtul veiniga parandada (ja see aitas vist isegi küllaltki väga palju-natuke), aga see ei muutnud enam tabeli seisu, mis näitas, et me sakkisime end seitsmendaks! Boohoo.

Ja kuni tänaseni oli mul küllaltki tavaline raamatukogus-istumise-nädal. No wait, ma istusin täna ka raamatukogus ju?! Aga täna oli see päev, kus ka ametlikult liiga tabelitele joone alla tõmmati ja ka kõige väärtuslikumad mängijad välja hõigati! WOW! Ma täiesti siiralt ja tõsiselt olen meelitatud ja rõõmus ja üllatunud, aga ikkagi rõõmus. Ma tulin ju siia kooli, mul ei olnud absoluutselt plaanis nii suurt rolli võrkpallile omistada (vist?!), mul polnud õrna aimugi, et selliseid tiitleid siin jagatakse... ja nüüd mul on üks!!! Lõuna regiooni teise divisjoni kõige väärtuslikum mängija! AAAH, NIIIIIIII LAHE!!! :) Ja lugesin kokku ka, mille eest ja kui palju ma neid Most Valuable Player tunnustusi ikka sain. Niisiis, numbrijada on järgmine. Ma mängisin Guildfordi tiimiga 15 mängu. Nendest 11-l tunnustati just mind kui kõige väärtuslikumat mängijat. Alustasin ma võistkonnas ääreründajana... hooaja jooksul mängisin 6 mängu ründajana, nendest 4 tulid MVP-ga. Siis vigastasin oma rumalat õlga ja pidin asuma libero kohta mängima. Mängisin 7 mängu, millest kuuel nimetati mind taas kõige tublimaks. Hooaja viimased kaks mängu olin aga sunnitud mängima sidemängijana (sest el capitano ja sidemängija tegi poppi) ja ühe tiitli sain ka selle positsiooni eest. Pean veelkord ära märkima, et selle "tiitli" annab välja vastas võistkond kohe peale mängu lõppu... ja nagu arvata võib, siis puntide toomise ning MVP-de vahel märkimisväärset seost olema ei pea! Üle-üldse on see ikka väga sürr värk... võrkpall on ju tiimi mäng, mismoodi saab üldse hinnata individuaalset esinemist?! :D Ma olen rõõmus, don't get me wrong, aga... aaah, ma olen väga rõõõõõmus! :) Aga kahju jah, et ma sinna pidulikule üritusele oma medalit vastu võtma minna ei saa... oleks üks hea koht, kus järgmiseks aastaks network'ida ju?!?!?! ;) A, seoses network'imisega, see oli see mäng, kus mul sidemängija liigutused hästi välja tulid, kui üks onu minuga pärast mängu rääkima tuli... ja kiitis... ja kutsus mind All Nations võrkpalli turniirile! Tahan minna!!! Miks see aeg küll nii kehva olema peab! :(

Mul oli hämmastav hooaeg. Kaks võistkonda. Üks lõpetas ülikoolide esimese divisjoni kolmandana, teine üleriigilise teise divisjoni (aga üldine tase liigas kõrgem) seitsmendana. Mul on päris halb õla vigastus (ja on vist siiani?!). Ja kuigi mu hüpekas sai vahepeal paremaks, trikitab see ka nüüd jälle. Aga mul oli vägaväga vinge tagala sporditoetuse näol see aasta (ja maailma vingeim manager! :D). Mu esimene hooaeg välismaa liigas - done! :D Nüüd asume Evaga rannavõrkpalli turniirde otsingule! ;) Lõpetuseks aga üks lõiguke, mille ma GIVC kodulehelt leidsin:

"Guildford women took to the court next against Essex Trinity who had already scored a 3-0 victory over Guildford in the reverse fixture in the first half of the season. Coached by GB Olympic player Rachel Layborne, Essex had a distinct height advantage over Guildford, who also had the setback of one of their players withdrawing on the morning of the match.

The opening couple of sets were close, characterised by long rallies with great defence from both teams, Guildford held firm clinching the both sets by closest of margins.

Two sets up can be a dangerous score for a volleyball team as the combined factors of a team easing off in a 3rd set lull and the opposition determined to keep the match alive. So it proved for Guildford as the set quickly became a case of damage limitation and finding some sort of rhythm in their play to build on and take into the rest of the match.

Luckily for Guildford they were able to regain their composure building on the solid service reception and inspirational defence of MVP Egle Pesti, establishing an early lead, which they were able to hold on to take the match 3-1, despite a late come back from Essex."

Vot takuju! Ongi kõik vist praeguseks. Ma loodan, et Mirje on nüüd rooosam ja rõõmsam. Ja ma loodan, et ma midagi üüüüber-olulist välja ei unustanud... sest kohe täitsa tõsiselt juhtub siin normaalsemast rohkem ja ma võiks igaks asjast raamatu kirjutada (näiteks lugu sellest, kuidas Emma mul Farmis külas käis ja me koera toitu tegime!!!). Aga ilmad on ilusad, meel on rõõmus (enamalt jaolt... kui just kooli-paanikat ei ole... kuigi ilma naljata on lood mu kirjatöödega väga kehvad!)... JA MA TULEN NELJA PÄEVA PÄRAST KOJUUU! ;)

[edit] - JA UNUSTASINGI!!! Kuidas ma sain unustada, ooooh. Me korraldasime oma ürituse tarbeks ürituse ju. :D Noh, mitte päris. Kõige pealt korralasime ühe bake-sale'i (ja kuna mõned korraldavad oma peamiseks ürituseks turgu, siis võib bake-sale'i ka ürituseks pidada ju?!), aga kuna see (minu arvates) oli küllaltki aega ja raha ja muud värki nõudev, siis Charlie tuli lagedale palju lihtsama fundraiser'iga: lähme mingile peole helendavaid pulgakesi müüma, sest kõigile (eriti purjus inimestele) need kindlasti meeldivad ju! Ma uurisin siis välja ja rääkisin Student Unioniga kõik kokku, et meil on luba neid müüa ühel laupäevasel Traffic Light Party'l, nii oligi. Läksime kohale, seadsime kõik üles.... ja tuli välja, et see oli gei pidu!!! -.- Hõuli-mõuli. Mina isiklikult polnud kunagi varem ühel käinud ja... noh, vabameelne, nagu ma olen, mind see väga ei häirinud... pigem oli rohkem nagu mega-mega-väga naljakas! :D Kuni üks gei-poiss mind tantsima kutsus... MIKS?! Ja teine Irene'i poisssõbra käest musi tahtsis... sellest saan veel aru! :D :D Oeh, ämber missugune. Mina sain vähemalt koju enne ööd ja nii palju me neid ikka müüsime, et teenisime kulud tasa... aga nooo niiiii naljakas... jep, lesson learnt! :D

Õpi-õpi hoolega... ennekõike iseennast tundma!

Wow, nii palju on juhtunud. See on selge märk sellest, et ikka ja endiselt on kiire-kiire-kiire. Ja igav ei hakka, kohe üldse mitte. Ja kui hakkabki, siis võib ju vabalt näiteks ülikooli minibussi ära crashida?! :D :D Hahaha. see oli tegelikult kogemata. Aga oleks võinud olla ka vabalt meelega, sest kõik mis sellele eelnes, lausa nõudis seda! Okei. Kiire kokkuvõte asjast, sest ma tean, et kunagi kui ma seda siit uuesti loen, siis ma enam ei mäleta. Aga et ikka naljakas, olekas, siis tuleb üles märkida.

Lugu sellest, kuidas meil ülikooli tiimiga järjekordne võrkpalli mäng oli, aga seekord natuke olulisem, kui muidu. Ehk me pääsesime ülikoolide top 16-sse ja oli võimalus edasi pääsega top 8-sse. Aga selleks pidime me reisima kaugele Bournemouthi. Võtsime ülikooli minibussi ja tegime leebet. Aga liiga hilja. Sest osad ei võta seda võrkpalli-värki nii tõsiselt ja teisel lubab rahvus alati viisakalt hiljaks jääda... ja nii me siis juba startisime hiljem ja seega jäime ka soojendusele hiljaks. Ja kes vihkab hiljaks jäämist?! See vennike, kes kunagi ise sama sugune oli. Aga nii ma seal siis tusaselt püüdsin kiirelt soojaks saada... aga no mida sa veel vigaselt õlalt tahad?! Kõik oli nii halb. Mitte keegi ei peaks ühte olulist mängu nii alustama. Ja kogu see asi aina arenes ja arenes. Ja kuna meil treenerit kaasas polnud, siis oli kogu see jamps ikka üks täielik jamps. Neiud istuvad pingil ja keegi vahetusi ei tee?!?! Sest kapten on veits tumba-jumba võrkpalli kohapealt?! Aah. Polegi ju midagi arvata, mis sellest välja tuli... pähe saime. Asja tegi paremaks muidugi see imekaunis kohake!!! Käisime rannas ja kõik läks jälle heaks tagasi, sest kes sellest võrkpallist ikka nii väga hoolib?! :D :D Ja oligi minu etteaste kord. Asusin uhkelt mini-bussi juhtima. Mu ainuke nõue oli see, et keegi pidi koguaeg ette hoiatama, kuhu me sõidame. Nemad ütlesid, mina läksid. Nemad ütlesid, mina läksin. Nemad ütlesid, mina läksin. Ja nii me siis läksimegi Southamptonisse, et Sandra seal kuskil maha jätta. Nemad ütlesid, mina läksin. Jäi veel enne minekut korraks seisma ja kahtlesin nende juhtnöörides, aga kui kõrvalt istmelt tuleb kaks tugevat, "jaja jaja, muidugi me mahume, miks ei peaks, ega me nüüd nii suured ka ei ole ju," siis andsin õrnalt gaasi ja parkimismaja lae ja maa vahele me seisma jäimegi! :D Buss läks sisse, aga kuna selle bussi katusel olid mingid imelikud reelinugud... need ei mahtunud! Muidu polnud väga vigagi, "jooksime" ruttu ära ja itsitasime selle üle juba pool tundi hiljem, aga kui ma kooli tagasi jõudsime, siis saime aru, et väike damage on ikka ka... üks külje uks ei käinud lahti enam! Oh well, kui kellelgi selline jama üldse juhtuma peaks, siis ikka mul. Sest ma olin ju roolis, kuigi kõik tüdrukud teavad, et tegelikult mina ei ole süüdi (sest me ei pidanud seal üldse olema, mina ei oleks sinna sõitnud ja ma olen üldse-üldse üks inglike!). :D

Muus osas on nii, et grupitööd on nüüd käima läinud ja saame kokku... kogu aeg ja väga tihti! :D Ja ma natuke tunnen, et äkki mu kursakad mõtlevad, et ma olen puhta loll, et ma võrkpalli mänginin... sest olgem ausad, nad tahaks heameelega IGA PÄEV kokku saada ja asju ajada ja ma saan selle vajalikkusest aru, aga mul on mängud ju pühapäeviti... :( Ma tean, et see kõlab valesti, aga vähemalt on ülikooli tiimiga nüüd ühel pool, hahhahaha! :D
Kokku on meil peamiselt vaja saada ürituse jaoks, mille me ise korraldama peame. Muidu on kõik ju nagu tore, grupp on vahva ja kõik tundus liikuvat õiges suunas, aga eelmisel neljapäeval (üks päev enne plaani presenteerimist) saime me teada, et ülikool ei luba meil korraldada tegevust, mille meie olime oma ürituse keskpunktiks määranud. Jep. Ja mida see tähendab? Veel rohkem miitinguid. Professionaalsete ürituskorraldajatena jäime rahulikeks ja esitasime oma plaani täpselt nii, nagu me seda plaanisime... mainimata, et tegelikult on kogu keskne osa sellest kokku varisenud! Hah. :)

Oma õla osas panin asjad nüüd niimoodi liikuma, et kohalik arstionud andis heakskiidu, et mingit skänni oleks vaja. Nüüd ootame haiglast, millal neil minu jaoks aega on. Ultrasound. Ootame, vaatame, näeme, mis saab. Ma olen jumala kindel, et nüüd, kui asjadele "ametlik käik" sisse pandud, hakkab see õlg ime väel paranema... mis ei oleks ka üldse halb variant! ;)

Oeh, muud midagi. Käisime Wokingus, käisin lõpuks tennist mängimas Emmaga ja sain oma personaalselt tuutorilt kiita, jeee! :)

Mis ma aga hoopis öelda tahtsin, oli see, et... oeh, küll ma olen ikka tobuke! :) Kohe täitsa tõsiselt pean tõdema, et see, mis ma mõtlesin, mis ma siin teen, ja see, mis ma siis tegelikult teen, on ikka natuke erinev küll. Ma suudan end nii hästi ettekujutada raamatutarkust omandamas, aga tegelikkus on see, et ma... kuidagi lihtsalt iman kõike muud kui raamatutarkust... jah, ma tahaks nii hirmsasti targaks saada ja ma nii väga tahan, et ma oskaksin ennast sundida tegema seda, mida ma oma vaimusilmas ette nägin... aga tegelikult saan ma oma asjad kuidagi teist moodi tehtud! Boohooo. Bottom line on see, et selle asemel, et õppida seda, "mida siin kulbiga pähe üritatakse panna," saan mina hoopis muudest asjadest sotti...

Palju õnne: Eesti 96 ja blogi 500! :D

Elu on muutnud vaatepilti. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi selle mõne blogi-aasta jooksul Eestile õnne olen soovinud (ja ausalt olen laisk ja ei viiitsi praegu ka kontrollima hakata!), aga nüüd küll soovin! Isegi, kui ma olen kunagi varem siia uhkelt üles märkinud, et koduriik saab aastakese vanemaks, siis sügaval sisimas tean, et see on rohkem olnud vaid sellepärast, et nagunii on ju vaba päev ja siis hea seda "millegi kaela veeretada"! :D Sest ma ei ole kunagi olnud mingi ilge Eesti-fänn olnud, kes vapralt rusikaga rinnale tagudes on tõotanud, et ma kunagi ei lahku ja jään alati truuks ja kes ilmtingimata kõigist vana-Eesti-rahva traditsioonidest kinni peab ja vaid Eesti lippu suuurtel spordivõistlustel lehvitab (sest võidab ju ikkagi parim, mitte...?!). Hahhaa. Nooh, ma usun, et kes mind vähegi teab, saab aru, mida ma öelda tahan... vist?! Ehk Eesti on koht, kuhu ma juhusetahtel sündisin ning sama hästi oleks ma võinud mõni sada kilomeetrit põhja- või lõuna pool sündida ja ikka olla õnnelik (kuid võib-olla mitte see, kes ma praegu olen!?). Ehk "enne" on keeruline öelda, et Eesti on üks ja parim, kui pole küla peal käinud... ?! (Aga mu meelest see kõige väärikamad Eesti-hullud ongi just need, kes mitte varbaotsagagi pole muud ilma näinud! :D :D)

Igal juhul, kui enne oli niii, siis nüüd on teisiti! (WTF?! :D :D) Mitte päris radikaalselt, sest päris hullupööraseks Eesti-austajaks ma veel päris saanud ei ole, kuna ma ikka veel ei tea, kus on parem!!! Aga natuke Eesti-meelsem olen ma küll. Sest paratamatult tulevad mingid teemad esile, mida kõik oma kodukandi tavadega siis võrdlevad.... ja paratamatult tekib ikka tunne, et Eesti on ikka natukese erilisem (erilisem ei võrdu tingimata paremaga). Ja just see teisetele muljetamine ja pajatamine on minus tekitanud tunde, et ma olen ikka juhusetahtel ühte õigesse kohta sündinud! Aitab ikka päris kõvasti mu kiiksule kaasa (sest mulle lihtsalt ei meeldi ju olla teistega samal pulgal!!!). Jumal tänatud, et mitte paarsada kilomeetrit lõunasse või põhja.... või veel vähem itta! :D

Ja siinkohal teengi ühe suure kummarduse (kraapsuga!) ja pai oma väiksele kodukandile! Rammu ja erilisust! :)  

Jah, olen oma Eesti-meelsuses jõudnud kohe kindlasti "leveli kõrgemale," sest ega ma muidu vist väga sini-must-valge kleidi poole ei vaatakski!!! Ja mitu levelit on veel minna, sest poest kaasa ma siiski seda kleiti endaga ei võtnud, hahahhaha! Ja... what are the odds, et nad just NÜÜD sellistes värvides kleiti müüvad?!?!!? :D

Ja teine ilmatuma tähtis "sündmus" on see, et käesolev kirjutis on minu viie sajas (500!!!) postitus! Wow. Kes oleks arvanud, et ma kunagi nii kaugele jõuan (hahahhahahhaha!!!). Ja jumal seda teab, kes seda jama kõike ükskord lugeda ja häbeneda julgeb?! Hahah. Aga eii, 500 mõttevälgatust, mälestust, emotsiooni, juhtumist või jutustust - vägev! ;)

Igapäeva "olme-probleemide" juurde tagasi tulles pean mainima, et teine nädal ei olnud esimest mitte grammivõrragi aeglasem või rahulikum või vähetähtsam või ebahuvitavam... kuna SIIN ei ole tänase päeva puhul puhkepäeva, siis ma kõike üksi-pulki ära jutustada ei jõua (kuigi hirmsasti tahaks!), vaid ütlen lihtsalt, et see nädal sisaldas endas järjekordset HPASS'i workshop'i, eratrenni Vickiga, national insurance number'i taotlemist (mis "avas mu silmad" immigrantide osas :D), füsioga kohtumist, raamatukogu, kooli-kooli-kooli, trenni-trenni-trenni, GIVC esimest päris (!!!) kodumängu (mille me küll kaotasime, aga as long as I'm the MVP, pole hullu! :D) ja palju muud (seal hulgas erinevaid emotsioone)! :D Heites pilt tulevikku, peab kahjuks või õnneks tõdema, et need "tuurid" ei tundu kuidagi aeglustuvat, vaid kogu see asi alles kogub hoogu... niiet palju "asju" ja emotsioone on veel tulemas! Stay tuned! :)

Teine semester algas... teisiti?! :D

One down, 11 to go! :) Ma räägin nädalatest. Homsest juba läheb käima teine nädal mu teisest semestrist. Ütleme siis nii, et see aasta ja semester on natuke nagu teisiti alanud. Sest. Kes oleks arvanud, et ma oma roomie'dega pidu panen, onje?! :D Hahaha. Ja tunniplaan on nii teine, et kogu rutiini ülesseadmisega tuleb nüüd otsast alustada... ma ei kurda, mulle meeldib (muutus on hea!)!

Ma tean, et see tegelikult sobib mulle niiiii hästi, et pea kõik loengud pealelõunased on, sest ma olen ju täpselt see, kes alles öö saabudes õige töörütmi sisse saab ja seega peaks ju hästi sobima, et hommikul kaua magada saab?! Aga ma nii tahtsin end muuta ja hommiku- ja päeva-inimeseks hakata. Saatus tahab teisiti! :( Eks ma siis jätkan nendel radadel, et jõuan trennis alles öösel, siis veel asjatan ja "hommikul" (ehk järgmise päeva lõunal) jälle hädaldan, et miks ma pidin ikka nii kaua üleval olema. Õõh. Ühesõnaga. Esmaspäev. Pärastlõuna ja Conference and exhibition management. Ma pole (oma mälumööda) midagi sellist veel õppinud, aga kuna kolm aastat vaatasin seda sektorist töö kõrvalt ja kergelt kokkupuutudes, siis on see väga loogiline ja äärmiselt igav aine! Samas, ehk tuleb vähemalt üks aine kergelt?! Sest midagi kerget oleks praegu hädasti vaja! :D Mu teine variant oleks olnud Marketing communications. Aga kuna me marketingi juba tegime (ja TLÜ's ka oli see), siis ei näinud nagu väga mõtet seal saja hiinakaga telereklaami tegema hakata! Tänks, Elizabeth ja Irene ja... kõik teised, kes te mu viimasel hetkel ringi veensite! :D

Teisipäev on see päev, kus ma varakult ärkamist harjutada saan!!! Kell 9.00 hakkab raskem ajuderagistamine Accounting and finance for business loengus. Ja ma ei naljata. Ma esialgu mõtlesin lõdvalt võtta, et phhh, matemaatika oli kunagi mu leivakas ju... aga fakk seik, siin ei ole ju tehted ette antud, vaid võlu seisnebki selles, et sa pead mingitest faking keerulistest inglise keele terminitest aru saama ja lisaks sellele need veel õigesti omavahel kokku liita-lahutada! Jep, pean vist õppima (ja lugema) hakkam! Shiit. Aga toredus on see, et õppejõud on vägev. Saan hakkama, ma tean... ja usun!!! ;)

Mida ma enam hästi uskuda ei taha on see, et ma veel kunagi normaalselt võrkpalli mängida saan! :( Käisin üle saja-miljoni-aasta jälle Danielle juures ja... läänerindel muutuseta! Ma ütleks, et parem ega hullem. Valu on natuke iseloomu ja kohta muutnud, aga rahulikult elada mul ikka ei lase. Rehab'ime siis edasi... Ja peale natukest usu-sutsakat, et äkki ikka suudan ära taastuda sellest jamast, läksin HPASS'i workshoppi (mis oli iseenesest jälle nii hea ja lihtne ja loogiline ent kasulik!), peale mida ma pidin ikkagi tunnistama, et noup - ma ei saa kunagi terveks... kasvõi lihtsalt sellepärast, et teoreetiliselt teen ma kõike valesti ju!? :D Pole piisavalt süüa, und ega külma vanni. Vähemalt on mul nüüd foamroller!!! My biggest love! :D

Kolmapäeval  see nädal kooli ei olnud ja käisin hoopis Londonis. Motti ja inspiratsiooni kogumas ja ütlen täiesti ausalt, et käik õnnestus rohkem kui 100 protsendiliselt! :D Ehk mu esimene "tööalane" mess... Event Production Show!!! Wow wow wow. Kui seni olin ma ikka väga kahtleval arvamusel, mis minust küll pärast kooli edasi saab... ja ma olin juba nõus töötama ka mõnes muus valdkonnas (hahahaha!), siis pärast seda käiku sinna industry südamesse saan natuke kergemalt hingata ja öelda, et tööd peaks ikka jaguma! Nii palju mõtteid käis peast läbi, et ulme... oleks kohe tahtnud hakata tegusema! No palun laske mind asjakallale juba!!! :D :D :D + mul on vahvad kursakad!!! :P

Sellega käiguga oli mu päev jõudnud poole peale (jah, kolmapäev pidi mul esialgselt üldse vaba olema!!!). Jõudsin koju ja pidin juba tagasi kooli poole tormama hakkama. Et see teine semester ikka liiga lihtne ei oleks (ained ja lõputöö, phh!), siis suutsin end ühele ettevõtluse kursusele kirja panna! :D Ja just kolmapäeva õhtuti see olema hakkama. Esimene kord oli küll super-väga tasemel ja kasulik. Ma juba mõtlesin, et võib-olla mulle meeldib see sellepärast, et seal ei ole kodutöid ja ta on natuke teistel teemadel... noh, lahe vaheldus ju?! :D Igal juhul lähen ikka järgmine kord ka ja vaatan kuidas tundub. Hea on asja juures see, et keegi ei kohusta ega sunni. Kui ei meeldi, siis mine ära! :D Ma olin ikka kenasti workshopi lõpuni ja siis tõttasin trenni... oeh, peale seda, kui Anja oli mulle öelnud, et ma ei peaks üldse sellise õlaga mängima, mõtlesin, et teen siis oma viimase trenni... Tegin korralikult sooja ja kuna treener nagu meelega ehitab kogu trenni löögiharjutuste peale üles, siis otsustasin kaasa teha... suutsin isegi paar löögilaadset liigutust ilma suurema valuta teha ja olin rõõmus! :)

Neljapäeva hommikuks oli mu rõõm kadunud... jäägitult! :D Ja õlg valutas nii nagu ta veel kunagi valutanud ei ole!!! Peale piinarikast kohtumist Oweniga (sest ma ei saanud ju oma vastuseid, vaid tema lollaka outline'i oma lõputööle?!!? Hallooo, ma tean, mismoodi lõputöö ülesehitus on!!! :D), veetsin paar piinarikast ja unist tundi raamatukogus... ja siis järgnes üks piinarikas loeng - Project management. Eiiii, loeng oli huvitav. Professor selge ja konkreetne, aga kuna mu õlg lihtsalt valutas, lihtsalt rahulikult istudes, siis oli see ikka väga piinarikas kaks-pool-tund. Aga aine on umbes-täpselt väga sama, mis Port TLÜ's luges... mulle sobib (kui ma normaalsesse gruppi saan, sest assignment selle aine jaoks on ulme!!!)! ;)

Õhtu lõpetasin jõukas. Vicki ja James'iga. Ja võrkpalli piffidega. Ja kuna ma pidin rohkem seletama, mis mu õlal häda on ja kui valus mul on, siis trenni peale väga rõhku ei läinud vist...?! Ainuke hea asi oli see, et ma suutsin välja mõelda, miks mu õlg valus oli... see oli ju täiesti teistmoodi valu, kuid siiski väga tuttav!!! Ja see oli sellepärast, et ma liigutasin oma õlas lihaseid, mida ma KAKS kuud liigutanud ei olnud... ja see oli täitsa tavaline ja tuttav lihasvalu! :D Ma oleks tahtnud rõõmustada selle avastuse üle, aga valu oli liiga tugev...

Reede tõi jälle hulganisti uusi tuuli. Algas päev näiteks sellise lollusega nagu Dissertation writing English course. Jep, mõtlesin, et äkki ma ei oska ja peaksin kõigele lisaks inglise keelt õppima. Inglise keelt seal ei õpetada, küll aga Reseach method'si ainele võib teise ringi peale teha! :D Aga samas, eks ma käin kohal ja näitan nägu... ja ehk sunnib tõesti rohkem kirjutama, kui ma ükskord sinna jõudma peaks?!?!? :D
Ja edasi tuli Event operations management. Ehk aine, mida me kõik algusest peale oodanud oleme. Nüüd on see siin. Peame ühe ürituse korraldama!!! :D Kohe täitsa päris ja toimiva (loodetavasti!). Meil oli juba grupi komplekteerimisega jama, niiet tõotab tulla vägev! :D Aga ma sain nüüd lõpuks oma dream team'i... kõik need mu kohalikud sõbrad, üks Itaalia neiu ja kaks hiinakat ka pundis ikka (:D :D). Ja mis ma siis asjast arvan?! Ega me väga kaugele veel ei jõudnud, aga ütleme nii, et sõna on väga raske saada... ja siis kui saab, siis võetakse see kohe kiirelt jälle käest ja arutatakse teemat enda idee pähe edasi! :D Ma ei taha midagi ära sõnada või eelarvamusi luua, aga tundub, et tuleb ikka üks tükk tööd selle asjaga... jesss, väljakutse! ;)
Reede õhtuse trenni lasin üle. Sest tegelikult ju päris trenni ei olnudki, tsiikad läksid omaalgatuslikult jõukasse... aga kuna mul jäi loengu ja trenni-aja vahele lollakas gap, siis otsustasin üldse skippida ja oma lahedate (hahaha!) korterikaaslastega hoopis sõbrapäeva tähistada! :D Tegelikult oli asi nii, et juba mõni aeg tagasi küsis see "India" poiss üks õhtu, et kas ma temaga ühte õlut ei tahaks juua või midagi... aga kuni oli esmaspäev, siis ma viisakalt keeldusin (aga põhjus oli aus ju: järgmisel hommikul kell 9.00 loeng?!)... ja lubasin, et äkki kunagi nädala lõpu poole. Ja nii läkski! :D Vähemalt ei olnud sõbrapäeval üksi?!?!? Hahhaa. Rumm ja koola. Ja kohtutav muusika. (v.a siis, kui ma neile oma maitse-eelistusi või eesti keelt tutvustasin! :D) Aga palju uut ja huvitavat inffi selle eest. Näiteks sain ma teada, et see "India" poiss ei olegi Indiast (sellepärast ka jutumärgid praeguses postituses :D), vaid hoopis Sri Lankalt!!!!! :D Ja kui ma siis ütlesin, et mul sõps alles paar päeva tagasi tuli sealt puhkuselt tagasi siis oiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!! :D Järgmine kord, kui keegi läheb, siis tasub minuga läbi rääkida... ja nüüd on teada, et peab isegi sinna minema! Korrrrrruptsioon on võimas! :D :D Ja see sama alkoholilembene Sri Lanka kutt mängib viiulit... ja kuulab halba mussi! :D Aga õhtu edenedes oli kogu korter koos. Kas ma sellest juba rääkisin, et meile tuli jälle uus poiss?! Noh, igal juhul tuli. Iraagist. Või Iraanist. Eiii, Iraanist ikka. :D Hahha. Aga igal juhul ta tuli... kuigi keegi ära ei läinud. Ja ütleme nii, et meie tutvus algas küll imelikult, sest ma pidasin teda ju ometigi kellegi külaliseks... ja siis julgesin küsida, et kas ta elab kellegagi koos (sest keegi ei kolinud välja ju?!?!). :D Rohkem ma igaks juhuks ta kohta ei pärinud... aga müsteerium lahenes jällegi mõne päeva pärast. Tuli välja, et Pakistani poisid panid sussid ühe ukse taha ja see uus poiss tõesti kolis sisse! Minu kõrvale. Ja ta kuulab ka nõmedat muusikat. :D Aga kui nüüd peo juurde tagasi tulla, siis kohal olid kõik peale Joy ja selle teise tüdruku, sest ta on kodumaal hetkel üldse. Hull pidu. Peatselt peale südaööd olime oma tubades... ja kui ma õigesti kuulsin, siis see päris India poiss Shandoš (!?!?! :D) käis veel mitu tundi pärast peldikus oksendamas... aga noh, ma ei imesta, sest ta on millegi pärast väga uhke, et ta on paar-kolm aastat Soomes elanud ja alkoholismi probleemi vist külge saanud!? :D Või oli siis eputamiseks vaja näidata, kuidas pudelist puhtalt rummi rüübatakse?! (Minu 1/4 rummi, 3/4 koolat kokteilide peale nad naersid muidugi...) Well. Mis ma oskan öelda..."ice is broken"?! Hahah. :D :D

Ja ka laupäev jätkus "ülemeelikutes" toonides. Ehk minu esimene õige GIVC social ehk täielik naistekas. Alustasime viisakalt Zizzi Itaalia restoranis, kus sõime suure raha eest kõhud täis ja rääkisime ikka korralikke naisteka-jutte! :D Mu meelest need baarmanid ka kuulsid ja itsitasid nende rasedus- ja sünnitusjuttude peale... aga noh, kui seltskonnas on brasiillane, kes lihtsalt on niivõrd elava loomuga, avatud meelega ja kõva häälega, siis ei ole ju miskit teha! :D Aga võrkpalli juttu rääksime ka. Ja lõpuks jõudsime selleni, kuidas mina sinna nende hulka sattusin... ehk Marika ja Rita hakkasid vaidlema, et kumb neist enne mulle silma peale pani! :D Võitjaks osutus Claire, kes mu HPASS'i ankeeti nägi. :D :D Ja välja tulid ka sellised "saladused," et Vanda oli nendega juba pärast esimesi try-out'i pahandamas käinud, et miks GIVC tuleb ülikooli tiimi mängijaid varastama ("sest ta nägi ju mind nendega rääkimas!!!"), hahahahaha! :D Ja mis oli minu vaatenurk asjast?! Kuna nad tõesti suutsid selliste poker-face nägudega olla, siis mina arvasin, et ma pääsesin sinna tiimi ainult sellepärast, et neil oli üheks mänguks üks mängija puudu ja ma sain lihtsalt koha täiteks... :D Oeh, vahel on ikka hea kuulda ka, kui hästi öeldaks... hakka või uskuma, et ma oskan võrkpalli mängida! :D
Viisakas dinner peetud suundusime edasi Piano bar'i. O.M.G! Mu uus lemmik koht! :D Ja ma veel mõtlesin koju minna, kuime Friary centre'ist mööda jalutasime!!! :D Väike koht, rahvast palju, pilet oli 5£. Aga ma ei olnud veel mantlitki seljast saanud veel, kui neiud juba esimesi drink'e tooma läksid... Kellele rumm-koola, kellele viin-redbull! :D Ja varsti hakkas kuskilt mingit muusikat kõlama. Püüdsime end muusikataktis õõtsutada ja rüüpasime jooke. Rahast oli palju ja igasugust. Nooremaid ja vanemaid. Eriti eredalt jäid meelde need stereotüüpsed väga-väga purjus ja väga-väga viltuste (või täitsa ilma) seelikutega neiud, kes end WC-s uhkemaks püüdsid tuunida... kammoooon, kell oli alles südaöö ju?! :D Või ma ei tea, mulle see limps küll ei mõjunud. Kuulasime bändi ja õõtsusime kaasa. Vahel isegi oli oskust kaasa lauda. :D Ja kes seda muusikat tekitas?! Polnud õrna aimugi. :D Kuskilt nurgast seda kostus ja esialgu sellest piisas.... teise seti ajal aga sai uudishimu (ja tequila?!) võitu ja läksime ikka lähemale. Ja kes seal siis esines?! Pesuehtne Inglise-Ott! :D Ma ei teeeee nalja! :D Ott mängis klaverit ja laulis ja trummipoiss lõi asjakohaselt rütmi kaasa. Ja väga vägev värk noh! :D Tantsu sai ja laulu sai ja nalja sai ka. Mis sa hing veel ihkad?! Pikemat pidu äkki?! :D Nii kui "bänd" lõpetas, tahtsid tüdrukud koju minema hakata... ma oleks siis alles peoga alustanud ju?! :D Hahaha. Nooh, kus ma siis üksi ula peale jään... panin nad kõik taksole ja helistasin siis endale ka ühe. Seda päris õiget tellitud autot ma ei saanudki (aga vähemalt sain õige firma), sest... noh, odav taksofirma, ütleme nii! :D Aga 10% discount'i vähemalt... ja pärast mõtlesin ikkagi, et oleks võinud ju jala ka tulla. Aega oli. Jaksu ka oli. Ja ma polnud isegi purjus ja oleks iga hirmsa inimese eest saanud lihtsalt ära joosta ju!?!? :D Well, kujunes küll minu kõige kulukamaks väljaskäiguks (hahahahha, nagu valikut oleks palju?!), kuid kõik oli seda väärt... kasvõi sellepärast, et mitte järjekordset laupäeva õhtut oma 12 ruutmeetri peal veeta...?! :D

Pühapäev on üks kõige tavalisemaid vegeteerimispäevi (kui just mängu päev ei ole, mis sedapuhku praegu ei ole!). Aga olin ikka asjalik ka. Koristasin. Pesin kõik oma pesu ära... aitab ka ju asjalikkusest...?! :) Uus nädal tuleb jälle vähemalt sama busy kui esimene. Küll siis on jälle aega asjatada... ;)

[edit] Sõbrapäevaks lilli ei saanud see aasta. Dimuth - noh, see Sri Lanka poiss - sai... aitasin tal neid vaasi panna ja ei olnudki väga kurb. Ma sain ühe hulka asjalikuma asjanduse seekord sõbrapäevaks - bye-bye, Kiki-cat phone cover! Tüütas ikka päris ära lõpuks :D

Lazy lazzzzy dayz!

Wow! Ja ma tunnetan liikumise jõudu! Kuigi ma olen oma väikest toa-ruumikest väga armastama hakanud (jah, ma olen seda juba isegi kaunistanud ning uuendused ootavad veel ees!), siis ei tasu siin liiga palju aega järjest veeta. Kolmapäev oli üks neist päevist, kui ma tulin ja jäingi oma mõtetega (sest kolmapäevane trenn ei leidnud aset), neljapäeval oli liikumist ja tegutsemist palju, reede oli ka värsket õhku täis, kuid laupäev - hõuli-mõuli, sealt see jama pihta hakkaski. Lubasin endale väga pika une, aga seda oli ka väga hädasti vaja ja see ei olnud "ussitamise" põhjuseks. Hull oli see, et kuna ma ärkasin keskpäeval, siis ei pidanud ma enam vajalikuks kuskile seigelda, vaid võtsin ette kõik võimalikud kodused-tubased tegevused. Ja täna ärgates (jällegi peale lõunal, okouu! :D) sain aru, et nii päris ei saa. Jah, kõik, mis ma tegin, oli vajalik ja oluline ja ma oleks need tegevused omale päevakavva nagunii võtma hiljem või varem, aga.... eiii, õues peab ka käima! Täna parandasin selle vea. Peale pühapäevaseid pannkooke ja tavapärast koristus-rutiini kõmpisin maha 11509 sammu. See teeb minu iPodi kohaselt 8,52km. Käisin ja vaatasin, kuidas jala ülikooli saab, noh! :D + väikesed lisaringikesed, mis mind tupikusse viisid! Hea, et enne pimedat tagasi jõudsin. Aga bottom line on see, et enesetunne on nüüd sadamijontriljon korda parem nüüd ja saan rõõmsalt ja õnnelikult homme oma uuele semestrile vastu astuda, hurraa! :)

Veel head. Neljapäeval tegin oma minibussi sõidu testi jälle. Kõik oli teine. Enesekindlus oli teine, ilm oli teine (seekord sadas vihma, ülla-ülla!), eksamineerija oli teine ja tulemus oli ka kohe teine - tehtud! :D Ma pean tunnistama, et see eksamineerija oli niiiiii palju parem, sest ma ei saanud arugi, et ma mingit "eksamit" teeks (ettevalmistus oli ka teine ja ma tegelikult plaaninsingi selle tundega seda sõitu teha), ta oli tore ja sõbralik ja tegi vahepeal isegi nalja, et ma olen läbikukkunud! :D Ühesõnaga, me saime selle politsei-onuga väga hästi läbi ja rääkisime enamalt jaolt üldse teistest teemadest kui sõitmine. Ärge valesti arusaage, sõitmisest rääkisime ka ja ma sain väga häid ja asjakohaseid nõuandeid! Ja ma sõitsin ikka paar korda äärekivisse ka selle suure kolakaga. Aga lõpp hea, kõik hea?! No, mulle see lõpp väga ei meeldinud, sest miks ta pidi mulle oma kontakti andma ja ütlema, et let's keep in touch?!?!!?!? :S :D Nüüd kõik arvavad, et ma sain selle testi tehtud, sest ma olen blond :( (ja räägin hästi inglise keelt - katšiiiiing, võtan ikka veel komplimendina, kui mõni native speaker mulle seda mainib!!!!)

Ja neljapäev jätkus headel lainetel. Saime Elizabethiga kokku ja arutasime natuke lõputöö-teemade asju (enamalt jaolt tema teemat :D) ja õhtul sain üle sajamiljontriljon aasta jõukasse!!! Ma ei tea, ma poleks elusees arvanud, et mulle see kangidega möllamine ja "musklite suurendamine" niimoodi meeldima hakkab... ja nüüd plaanin veel personaalselt HPASS privileeg-treeningu võimalust ära kasutada ja teuse session'i juurde panna nädalasse!!! :)

Reede oli ka asjalik ja parajasti tasakaalus. Kasulik = sain raamatukogus skännimise selgeks (ehk mu lõputöö teema on nüüd ametlikult lukus!) ja käisin trennis. Rekreatiivne = jalutasin maailma kõige armsamate kutsu-mutsudega ja vaatasin Sotši olümpia avatseremooniat. Õnneks arvas Elizabeth ka, kuidas ma ALLLLLES NÜÜÜD ta nunnudega kohtun ja et me peaks seda ikka tihemini tegema. Wow! Ja ma tunnetan loomade jõudu. Nad panevad umbes sama hästi tundma kui üks korralik treening või 8,52km jalutuskäik. :)

Ja olengi jõudnud oma pühapäevase rõõmu-postituse viimase lõiguni. Millest see räägib? Millestki aktuaalsest ehk Sotši olümpiast. Ma lihtsalt tunnen, et pean sõna võtma (vist mingi erialane professionaalsus lööb välja, hahahahah?! :D). Ma tahaks öelda, et mul on kahju lausa venelastest ja nende "hukka läinud olümpiast" (seda ei saa veel väita, sest kõik ei ole läbi ju!). Lihtsalt niiii palju negatiivset, et lausa hirmus... ja samas tekib tahtmine küsida, et miks k*rat te siis andsite selle korraldus õiguse neile?! :D Sest lugedes kõiki neid artikleid ja vaadates pilte, siis mina küll üllatunud ei ole... mida te siis ootasite?!??! Kas tegelikult ilm ei tea, mis seal riigis toimub? Kas ainult need, kes seda lähedalt näevad, mõistavad? Hirmus-hirmus. Ma ei tea, kas uskuda või mitte uskuda, et see mees, kes oli vastutav olümpiarõngaste süttimise eest avatseremoonial (ja siinkohal märgin kõigile mitte-teadjatele ära, et üks neist ei süttinud ning see asendati lumehelbekesega :D), leiti nüüd surnuna. Ma ei tea, kas asi on päriselt nii kaugele läinud või on see nüüd juba mõne vahva ajakirjaniku fantaasiavili, aga... isegi kui ei oleks, siis ma ei imestaks!!! Eto Rassiiiiaaa ju! :D Lisaks nendele hotelli- ja muruvärvimise naljadele on tulnud ka kriitikat mõnede radade üle... ja see on juba tõsisem probleem. Kui profisuusataja peab rada eluohtlikuks, siis... miks me neid mänge üldse korraldamegi?! Ja kõige hämmastavam on see, kuidas kõik asjaga seonduvad inimesed peavad võrratult head nägu tegema. Mina vaatasin avatseremooniat läbi BBC kanali (ehk inglisekeelne programm siiamaile!) koos tõeliste inglisekeelt kõnelevate kommentaatoritega. Ja kuidas nad siis ahhetasid ja ohhetasid selle üle, kui ilus ja võimas kõik oli! Ma ei vaidle vastu, hulka kõvasti vaeva nähtud ja veel suuremal hulgal raha altkäemaksudeks ometigi ära antud ju! Pidigi võimas olema. Mis mind tegelikult üllatas, oli see kui kaastundlikult nad seda sõud kommenteerisid, kui juttu tuli sellest, et keegi on kunagi püüdnud Venemaad "vallutada" (ehk oma maatükikest tagasi võita?!). :D Oeh, vist on jälle tunda seda hirmsat repressiooni mõju tunda minu hinges... :D :D Rohkem ei plära. Punkt.

Week off!

Whooosh! Ja olengi jälle täitsa üksinda täitsa oma pesas. Jälle nädal läinud nagu niuhti! Kiirelt ja produktiivselt. Ja nunnult! :) But first things first! Tähelepanelik lugeja teab, et enne seda nunnu-aega oli mul eelmisel kolmapäeval üks kooli-alane kohtumine... ja da-daa-ddaaaa! Mul on magistritöö teema nüüd, wooohooo!!! Ja kompanii, kellega koostööd teha. Ja vajab ka ära mainimist, et tegemist ei ole siiski meie Rockcafe'ga, rohkem nagu meie Rockstars! :D Aga olen rõõmus ikkagi, sest kuskilt tuleb ju alustada! Kohe Live Nation'siga koostööd teha olekski vist natuke liiga palju palutud?! Samas, oleks võinud ikka vähemalt küsida ju...?! :P Aga teema on huvitav ja lähipäevil panen täpsema plaani paika, allkirjastan paberid ja läheb lahti see trall! Tahaks kohe näha, kuidas ma sellest supist (11dl loenguid, 4spl trenne ja üks makatöö) välja rabelen! :)

Aga kuna täna on mu esimene päev "peale puhkust," siis ilmselgelt ma sellele väga ei mõtle ja asjaliku ajakasutuse asemel panen siia kirja peatüki: "Ergo seiklused Hazel Farmis!" :D Enda kaitseks võin siiski öelda, et koristasin oma neli riiulit ära (loe: tõstsin asjad natuke ringi ja natuke rohkem ritta), niiet saan omale seda blogi-aega natuke lubada küll, hiiihiihihihih! :D Niisiis, Ergo seiklused Inglismaal... phtui, Hazel Farmis! :D Jah, ta tegin Facebooki check-in'i just siia, mitte Londonisse või lennujaama või kuskile, kuhu kõik teised seda teeksid... eii, tema tuli Hazel Farmi! Siiani ajab naerma. :D :D

Aga kolmapäeval ta mul saabus, roosalt ja rõõmsalt. Võinoh, peaaegu. Viimane signaal Eestist oli, et "jehhuu, sain akna-koha lennukis!"... ja esimene signaal silmast-silma kohtudes, et lend oli kohutav, sest tema kõrvale sattus beebit imetav naisterahvas istuma! Unlucky, I'd say! :D Õnneks oli aken, kust välja vaadata vähemalt?! :D :D Ok, aga hops-hops sai ta rongile ja Guildfordi ta siiski jõudis. Sõime (burksi) ja pidasime edasisi plaane. Aga kuna väljas oli vihm ja tuul, kell oli juba hilispärastlõunane ja kohver segas mugavalt liikumist, siis ei jäänudki muud üle, kui mu pessa lennata! Tutvusime olukorraga ja läksime Tescosse food-shopping'ule. Ja õhtu oligi sisustatud! :D Ergo ikka viitsis käia ja vaadata ja uurida ja võrrelda ja imestada... sest ma olen ju öelnud, et siin pole midagi süüa... ta ei uskunud ja pidi kogu poe läbi käima, et mida ikka täpselt pakutakse! Okei, muutsin meelt. Jah, siin võib siiski ka midagi söödavat leida, aga ma lihtsalt ise poleks kunagi viitsinud nii suurt poodi nii põhjalikult läbi kammida, et õigete asjade peale sattuda! :D :D

Neljapäeval vaatasime ülikoolis ja Guildfordis ringi ja tore oli kuulda kellegi teise suust ka õhkeid ja ohkeid, et see ikka on armas ja uhke linnake! :D Kuigi ilm just maailma parim ei olnud - vihma ei sadanud, aga tuul oli tüütu, - siis mööda jõge üles-alla ei kihutanud ja uusi kohti väga ei avastanud, noh, selline tavaline Guildfordi ring ainult! :D Ometigi olime päris pikalt väljas ja kuigi plaan oli minna bowlingut mängima, siis sinna me ei jõudnudki... Päeva highlight?! Mul on nüüd kaks tassi, kaks taldrikud ja kaks komplekti söögiriistu, niiet HAKAKE NÜÜD KÕIK MULLE KÜLLA TULEMA!!! :) :) :) Jah, ma ei leppinud mingite suvaliste söögitarvikutega - käisime Debenham'is ja ostsime ikka samad asjad, mis mul juba ühed olemas on!!! OCD, ma ütlen!!! :D

Esialgsete plaanide kohaselt oli nädalavahetus plaanis veeta Bathis. Aga kõik muutus. Meist mitteolenevatel põhjustel. Ja jumaltänatud, et muutus. Kõik lahenes kuidagi hämmastavalt täpselt... aga asjadel ongi komme siin niimoodi laheneda, I'm tellin' you! :) Et aga Guildfordist siiski natuke ära saada, võtsime ette käigu Wokingusse. Ja ühendasime hea ja meeldiva kasulikuga. Ainuke asi, mis ei tahtnud väga "hea ja meeldiv" olla oli ilm... max tuul ja vihm ja öööak! Niisiis käisime otsisime üles Job Center Plus'i kontori, book'isime mulle aja, et national insurance number saada ja ülejäänud aja veetsime kaubanduskeskuses. Jah, shoppasime. :) Sest kõik poed on seal suuremad kui Guildfordis ja Ergo sai omale ikka päris mitu head ja kasulikku asja. Ma olin kohe rõõmus... ta oli ka vist! Aga see läks üle. See läks üle siis, kui me tund aega selle vihma ja külmaga bussi tagasi pidime ootama... kui mõni kord jäävad need Arriva-bussid natuke (või natuke rohkem kui natuke) hiljaks, siis too õhtu need lihtsalt ei tulnudki... ja nii kaks tükki järjest!!! Ja kolmas jäi hiljaks. Masendav. Ja kõige närum oli see, et meid oodati tagasi Guildfordi... ja me lihtsalt ei saanud tulema!!!! :D Ehk Eva ja Lubos kutsusid meid Bathi-plaanide nurjumise tõttu õhtusöögile... ja nii nad siis ootasid meid.... sest bussid lihtsalt ei tulnud! :D Aga mis seal ikka, külm oli küll juba sügaval naha vahel, aga ega sellepärast siis õhtust söömata ei saa jätta! :) Ja mis sellest kõigest välja tuli?! Väga-väga-väga-väga vinge õhtu meie tsehhi-sõpradega, mis sisaldas kana-kartuli rooga, kolme pudelit veini, sleepover'it ja hangover'it! Hahaha, eii. Nii hull ei olnud! :D Imepisitilluke pohmakapoiss oli vist korraks öösel, kui palav hakkas, aga see kõik oli seda väärt! Sest me ju ometigi saime rahulikult külge keerata!!! Ehk me ei pidanud kahekesi üheinimese voodis magama, hallllelluuuuujaaah! :D Kuigi meil tõesti ei olnud plaanis jääda, aga kuna kostitajad pakkusid tõesti kõike (isegi hambaharju!!!), siis oli raske veinise peaga keelduda... ja päris tegelikult oli meil vahva õhtu! :)

Ja hommikul ärgates oli päike keset helesinist taevast! Ja hommikusöök oli ka rikkalik ja maitsev! Ja siis otsustasid kostitajad meid veel Guildfordist natuke välja sõidutada ja üht looduskaunist kohta tutvustada! No, kuiiiiii head saavad ühed inimesed olla?! :D (kõik teeme tagasi, kui nad Eestisse tulevad/lähevad!!!) Ja siis ma kutsusid nad viisakalt oma väiksesse 4x5m pesakesse... kus me neljakesi ümbergi ei mahtunud pöörama! :D Aga oeh, kui naljakas meil oli ja siis läksid meie teed lahku. Nemad suundusid tööle (vähemalt üks neist) ja meie suundusime võrkpalli platsile (vähemalt üks meist). Ehk põhjus kaks, miks on hea, et meie Bathi-retk ära jäi. Esimene põhjus oli ilm, kui te seda juba ise ära ei arvanud (ok, laupäev oli ilus, aga reede oli täiesti kohutav, olgem ausad! :S). Meil oli ülikooli tiimiga viimane BUCS'i mäng. Oluline mäng, sest see otsustas, kas me saame top 16 võistkonna hulka mängima või mitte. Samas. Oli teada, et vastane on nõrk ja seetõttu ma natuke julgesingi öelda, et võistkond saab ka ilma minuta mängitud. Aga kuna ma neljapäeval käisin just Markiga rääkimas (ja sain oma foamrolleri!!! ja seljakoti!!!), siis hakkas kuidagi eriti tugevalt mulle see südamele haamerdama, et kui nad ikka äkki ei võida ilma minuta, siis veits kellad! :D Aga näed, kõik läks iseenesest nii, et me olime Guildfordis ja ma sain ikka mängida! Kuigi ma just oma parimat mängu ei teinud (puudulikud unetunnid ja ära tarvitatud veini kogus võisid äkki olla mu esitluse mõjustajateks?! :D), siis me ikkagi võitsime. Jah, neil oli mingi "äss-mängija" toodud, kes tegelikult väga äss ikkagi ei olnud ja nad oleks ka ilma minuta võitnud, aga siiski! Võit! :) Ja Ergo võitis ka, sest käisime veel pärast Curry PC Worldis ja nendes lahedates tööstus-rajooni-poodides (mööblipoed jms). Ja Tesco. Ja muud ei midagi, sest uni tuli ruttu tol õhtul, ei saa salata! :D

Pühapäev tervitas meid taas suurepärase ilmaga! Ja kuna tundus, et Evale ja Lubosile ka meeldis meiega aega veeta, siis andsid nad lootust, et äkki saame pühapäeval veel mööda maad-ilma ringi sõita. Aga ei saanud ikka. Ja nii võtsime ise ühe korraliku jalutuskäiguga Hazel Farmis ette! :D Leidsime selle väikse-armsa järvekese, mis mul siin paar tänavavahet edasi on ja seiklesime mööda selle kaldaid. Riskisime eluga ka natuke, sest ega me siis minnes ei teadnud, mis moodi sinna ikka tegelikult päriselt minnakse! :D Päris üleujutusi me ei näinud, aga tenkud said ikka korralikult poriseks, sest... ega me seda õiget teed vist tagasi tulles ka päris üles ei leidnud! :D Õhtuks oli ka plaan paigas - bowling! Sinna me suundusimegi! Meie tsehikatest sõbrad pidi ka tulema, aga neile vist ikka ei meeldinud meiega aega veeta! :D No, ma täpset põhjust ei tea, aga nad ei tulnud igal juhul. Veeretasime siis ise oma tasuta kuuli, sõime õhtust (burksi!) ja suundusime hoopis kontserdile! Jep, Ergo oli vist esimene inimene (daa! :D), kellele ma ju sellest Boileroomist rääkisin ja ütlesin, et me PEAME minema. Nüüd siis läksimegi. Üritus oli hämmastaval kombel tasuta, bände oli kolm ja meile mõlemale hullupööra meeldis! Jah, minu puhul oli lihtsalt rõõm live-muusikat kuulda ülisuur, sest millal ma viimati kuskil kontserdil käisingi!? Robbie?! Ehk peaaegu pool aastat tagasi?! Hulll. Ergole meeldis rohkem see venue ja sound (daaaa!) ja see ühe-mehe-bänd! :D Oeh. Rõõm! Ja mis maksimaalelt normaalne?! Siin lõppevad peod ju normaalsel ajal. :D Nägime kõik bändid ilusti ära ja saime veel hops-hops vägevasti bussile (ja mitte üldse viimasele!)! :)

Esmaspäeval ootas meid London! Ehk digimuutusime turistideks. :D Mõned olulisemad ja vähem olulisemad kohad said ikka läbi käidud. London Eye (eii, sõitmas ei käinud!), Big Ben, St. James Park (meil polnud pähkleid ja meie batoonikest oravad ei tahtnud! :(), Buckingham Palace (vahtkonna vahetust ei ole ma siiani näinud, aga juhtusime mingit hobuste-marssi seal nägema!), Trafalgar Square (lilla kukk?!), Piccadilly Circus (rohkem nagu mingi Ameerika-värk :D), Tower Bridge (seal toimusid mingi filmi võtted ja me sõime lõunat - ja sealjuures mitte burksi!!! - vaatega sellele kaunile sillale)... siis tahtsime muuseume külastada, aga kohale jõudes saime aru, et oleme lootusetult hiljaks jäänud ja vaatasime vaid kiirelt paar tundi esimest korrust Science Museumist. Läksime hoopis Oxford Streetile, käisime mõned vähesed poed ja tutvustasin Ergole suurimat Primarki! :D Vastutasuks ostis ta mulle raadio!!!! Jaaaa, raadio! Niiiiiiii fakking nunnu! Ma saan nüüd kohalikke uudiseid kuulata, öösel kella vaadata ja raadio-äratust teha! Aasta parim ost (so far!)!!! :D

Kuna saime juba muuseumi-maitse suhu, siis ei olnud teisipäevaks muid plaane mõtet tehagi - Londonisse sõit, pliks-plaks! Ja otse tagasi sinna Science Museumisse. Huvitav-põnev, peaaegu nagu meie Ahhaa! Ainuke jama, et panime veits mööda oma marsruudiga! :D Mulle täitsa meeldisid need interaktiivsed asjad, aga Ergo oleks tahtnud ikka old-school-muuseumi vaadata! Ja kui me siis avastasime, mis saalid meid kõik vaatamata on, oli juba taaskord lootusetult hilja! :D Sõime hilist lõunat ja kappasime veel viimse minutini neid hiiglamasuuri saale läbi. Noh, kuna teine muuseum jäi täitsa vaatamata, aga... what the hell, hea et need tasuta on! :D Pärast sulgemisaega seiklesime mööda rikka-Londoni tänavaid Harrodsini. Lihtsalt vaatasime ja unistasime. Ostsime Sainsbury'st õhtusöögi kaasa ja kihutasime (miks?!) Gatwicku lennujaama. Öö number kaks, kus me saime rahulikult külge keerata!!! :D Ja minu jaoks vist pikaks ajaks nüüd viimane vann! :D

Hommikul läks Ergo lennukile ja ma laiutasin edasi. Koju jõudsime umbes-täpselt sama aegselt, sest ta lennuk jäi umbes tunnikese jagu hiljaks (tal ikka üldse ei vea selle lennudusega?!). Oeh. Rõõm ja kurbus üheaegselt...

Olen juba peaaegu pool-tark ehk esimene semester läbiiiiiii!

Esimene semester läbi ja ma kohe purjus, whoooop! :D Naliiiii. Käisime lihtsalt tegime ÜHE dringi ja dinner'i pärast viimast eksamit. Ja noh, ma vist juba seletasin kunagi seda värki, et kui ammu söönud pole, siis võib see üks siidergi juba rõõmustavalt mõjuda! Samas ei saa öelda, et see nüüd odavalt purjujäämine oli, sest... selle sama ühe dringi raha eest saaks Eestis juba pool pudeli rummi heal päeval kätte ju?! :D Aga kujutage siis ette, kui siin peaks sama kõvasti jooma kui Eestis. Voa. Igal juhul, bottom line on see, et oli tore!

Eksamitest aga nii palju, et... ma ei oska midagi öelda. Ma ei ole väga enesekindel, sest see, mis pidi lihtsam olema, oli raskem ja vastupidi. Aga samas. Võib-olla ei olnud ka?! Ma tõesti ei oska tulemusi ennustada. Ma tõesti lihtsalt väga loodan, et 50% tuleb ära... lihtsalt igaks juhuks, sest believe me, see hindamissüsteem on siin imelik!!! Ma ei ole vist väga enesekindel, sest mulle tundus, et teised õppisid ja pabistasid rohkem... aga ma lihtsalt ei oskanud pabistada!!! :( No, vahet pole. Tehtud, läbi. Kas sain targemaks?! Jah, ma kirjutasin oma essee küsimuse riskist!!! :D Gotta love Owen! :D

Muudel rinnetel on nii, et ma suutsin meie kursuse juhiga vist pöördumatult sõjajalale asuda! Tahtsin ühte väikselt grupi-muutust, et oma kolmapäeva hommik vabaks saada. Tõin vabanduseks, et ma olen tõeline võrkpalli atleet ju... tema aga arvab, et ma olen lapsik, et ma õppimist esikohale ei ole seadnud!? Tegelikult olen ju. Aga võta nüüd kinni, kes ebaprofessionaalsem on?!?!? The war is not over yet... Jah, ma lähen selle asjaga edasi, lihtsalt selle põhimõtte pärast, et ta nii ebaviisakas on!

Homme on mu lõputöö teema intervjuu kohaliku "rock-cafe'ga"!!! Jah, ma olen põnevil ja ma tõesti-tõesti tahan seda teemat ja ma ei suuda ära oodata!!! :)

+ homme tuleb mu very special friend ja nädalane mini-puhkus Inglismaal võib alata kohe pärast seda üliolulist intekat! Love my life... (no sarcasm)

No, ma ei võiiiiiiiiiiiiiii...

Fakk juu, kui mul täiega palju vaba aega oleks praegu, siis ma kirjutaks selllllllllise sõimukirja sinna Arriva bussi-kompaniisse, et hull! Eile täin trenni hiljaks, sest 19.40 buss lihtsalt ei tulnud... ja täna ma ei saanudki trenni minna, sest see sama buss jälle ei tulnud ja tunniajasesse trenni ei ole ju mõtet pool tundi hiljaks jääda?!?! :S Aga ma lihtsalt pean prioriteete paigas hoidma hetkel: kõige pealt õpin eksamiteks (püüan läbi saada, see tähendab! :D), siis kirjutan oma kursuse programmijuhile sõimukirja... ja siiiiiis pöördun Arriva poole. Päriselt, I'm pissed! Ma tulin raamatukogust ju spetsjomm varem ära, et trenni minna - oleks veel vabalt kolm tundi õppida homseks! Ja ma ei saa ju järgmine nädal ka sinna trenni minna, niiet hädasti oleks ikka tahtnud täna minna, rsk! Aaah. Ja kui ma siis täna just kodupoole sõitsin, mõtlesin, et küll on ikka nõme ajaraisk. Mul ei ole isegi midagi selle vastu, et see ruumike siin väga viimase peal euro ei ole... et köögikraan natuke katki on või ei oma koha eest külmkapis võitlema peab! Isegi need ebaviisakad ja -meeldivad roomied on täiesti väljakannatavad... oleks kogu see pull ainult lähemal ülikoolile! Säästaks nii närve kui aega...

Ja olles taaskord on elukaaslasi "karmilt tümitanud," pean ütlema, et tegelikult oli mul neid isegi nähes hea meel. Vist sellepärast, et üle-üldse on tore tagasi olla, aga kõiki jälle esimest korda nähes oleks tahtnud kallistada kõiki! :D :D Väga sürr, I know! Aga päriselt. Nüüdseks oleks mõlemad tüdrukud ka ära näinud, kõik elus terved. Ja juba järgmisel päeval (?!) lahendasin müsteeriumi ka. Üks Pakistani-poistest (mitte Sajid :D) kolis väljas... kokku oma perega! Kelleks on naine ja laps. Ma ise nägin. Bussis. Teretasin viisakalt ja panin puzzle kokku... tore! Ma loodan, et ta seal on rõõmsam (sest siin tundus ta kogu aeg nii väsinud ja morn olevat...), kuigi bussis ta küll rõõmsam ei tundunud, olem ausad! :D).

Veel seiklusi!? No, need samad "vahvad" tobu-jussid siin suutsin peaaegu korteri jälle maha põletada :) Seekord jõudsin asi nii kaugele, et tuletõrje signa hakkas ikka tööle ka (varem on nii olnud, et keegi on kogemata õigeaegselt köögist läbi juhtunud minema ja suurema õnnetuse ära hoidnud). Ja siis ta üürgas ja üürgas... ja kuna oli nädalavahetus, siis security-vendadel läks niii kaua aega, et ma sain sellest üürgamisest ja vingu-tossust ikka korraliku peavalu... mental breakdown ei olnud ka enam kaugel, sest uskuge mind, see signaal on ikka väga valju... I mean, vägaväga valju! Ja siis veel see "rütm"...

Ja üle-üldse on väga up and down olnud kogu see viimane nädal. Ma ei teagi, millest. Endale tundub, et võtan seda eksamite värki küll maru rahulikult, aga mingid pisiasjad teevad niii pahaseks ja siis läheks nagu kõik liiga suure hooga mäest alla. Ja siis tuleb jälle midagi toredat... ja hakkab see rollercoaster jälle osast peale... Näituseks mõningad juhtumised. Niisiis, igal hommikul ärgates on dilemma, kas õppida kodus või vedada end raamatukokku. (Märgin siinkohal ära, et ma olen suutnud oma une-rütmi üllatavalt korras hoida, kuid tuleme selle juurde hiljem tagasi!!!) Ehk tundub ju loogiline, et kiirelt rampsi ja asjalikuks. Siis tekib küsimus, kas ma olen raamatukogus õhtul kella 6-7ni, et sealt otse edasi trenni minna?! Nagu ei viitsiks ju trennikotti terve päeva järel lohistada (noh, sööma ja tagasi :D). Aga tegelikult mulle meeldib raamatukogus (ma ei saa üldse aru, kuidas mulle vanasti raamatukogud ei meeldinud?!?!? :() hulka rohkem õppida. Näha kõiki neid asjalikke ja tarku noori ja vanu inimesi. Tekib endal ka kohe õpituhin! Ja siis lööb see laiskuse-uss teisest otsast vastu, et kodus saaks odavamalt oma lõunasöögi tehtud... ja saaks vahepeal niisama pikutada... ja natuke puhata jne! :D Olen endast võitu saanud ja iga päev (ühe erandiga) raamatukogus käinud. Jah, pärast tänast pean ütlema, et lihtsam on see trennikott sinna kaasa lohistada, kui sellist närvi-põletust teha nagu täna. Okei, kui nüüd selle seiga juurde nüüd tagasi tulla, siis üks päev jõudsin nii kaugele, et oli tarvis lisaks prinditud materjalidele arvutist self-controlled teste tegema. Aga kuna praegusel perioodil on raamatukogu super-ülerahvastatud, siis otsustasin võtta oma läpaka... selle asemel, et arvutiga koht leida, oli vaid kohta vaja... Ja kui järg jõudis selleni, et pidin online teste tegema, siis karm reaalsus näitas, et mida ei ole, on internet mu uues läpakas! No kui keeruline saab olla wifi võrku sisselogimine?! Ikka väga. Mul läks umbes poolteist tundi ja siis andsin alla ja läksin help desk'i. Endal hari punane, sest pidin oma suurepärasest kohast loobuma ja paar tundi asjalikku aega oli ka juba raisus. Tegin ju kõik step-by-step, et ise hakkama saada. Ikka peab mingi tuku-juku olema, kes läheb IT help desk'i, et wifisse sisselogida?!?!?! :D Ja kui ma siis seal koos IT-mehega kõik asjad uuesti tegin, siis - voilaa - kõik toimis koheselt. Ei leevendanud mu pahameelt. Kuidagi tundus, et kõik läheb nii valesti ja kodus oleks palju parem olnud ja bla-bla-bla. Ja siis raamatukogu poole tagasi tormates juhtus selline "hale-naljakas" seik, kui mingi tumedanahaline poiss samas suunas liikudes lihtsalt üks hetk tagasi pööras ja küsis, mis brandi kott mu on... et jube kena ja sobib hästi mu saabastega! :D Miks hale-naljakas?! Sest see on maailma kõige tavalisem NewYorkeri kott, mis mulle endale väga ei meeldi, aga ma olen varemgi kommentaari saanud, et see näeb lihtsalt väga päris koti moodi välja... ja mida sa siis ütled vaesele väiksele neegripoisile?! :D Öööm, thanks, aga sa suutsid mu mõtteid lugeda ja küsisid lihtsalt midagi, et mu tusamõtted ära peletada?! Päriselt, ma arvan, et ma vandusin tol hetkel mõttes oma kõikide maailmahädade üle lihtsalt :D Aga igal juhul see toimis. Mõtted läksid mujale, raamatukogus sain jälle täitsa okei koha ja usin töö võis alata... you see, down and up?!
Järgmisel päeval oli juba parem raamatukokku suunduda, sest teada oli, et kõik toimib ja saan oma õppetöö järgmise faasi juurde asuda. Ja kõik on roosa ja rõõmus, kuni vaja internetist aine ainsamat kohustuslikku raamatut lugeda (sest raamatukogus on kolm eksemplari seda raamatut... ja seda ainet võtavad umbes 500 õpilast?!). Ja ometigi raamatut ju siis ostma ei hakka?! Phh. Kui internetist see täis mahus kätte saadav, siis ei näe ma küll vajadust... AGA! Ops. Internetis on üks raamat. Ja kui keegi seda raamatut loeb, siis teised enam ligi ei pääse. Jep. Kõlab uskumatult, aga nii on. Nagu wtf?! See on umbes sama reaalne, et internet saab täis lihtsalt. Proovisin kõik brauserid ja muud trikid läbi ja ei midagi. Pekkis. Kui närv jälle mustaks oli tõmbunud, siis loobusin ja lihtsalt mingi vanema variandiga (kuigi professor hirrrrrrmasti rõhutas, et kõige uuem variant on ikka hädavajalik!). Sain kõik oma asjad jälle joonde ja hakkas jälle üles mäge minema... ja üles mäge on võimalik minna seni, kuni tipp vastu tuleb: siis on jälle vaja alla suunas liikuma hakata. Mina käisin trennis ja sain jälle aru, kui mõttetu on ilma õlata võrkpalli mängida. Tahaks ka maksimaalselt kõik anda endast, mitte lihtsalt eksisteerida seal platsi peal... n-õ-m-e!
Ja siis täna oli jälle tore päev (kuni selle trenni-mitte-saamise-värgini). Produktiivne päev raamatukogus, I'd say! :D Kohe hea oli tarkust täis peaga sealt ära tulla. Ja siis ka nädala-küsimus: Kas õppimine vallandab endorfiine? Kui jah, siis kinnitan. Kui ei, siis olen imelik vist, et see mind rõõmsamaks teeb... ?!

Pisike läks kaugele kooli, peatükk 2.

Ja olengi tagasi oma väikses pesas. Lend oli enam-vähem ok... enam-vähem vist sellepärast, et ma lihtsalt ei jõudnud jõudmist ära oodata?! :D Ja ülejäänud "matk" juba väga selge (kuigi ma olen ju vaid korra seda teed reisinud?!). + ma sain omale railcardi tehtud, jee! (30% odavamad piletid, siit ma tulen :D) Aga uskumatu, ma olen tagasiiiiiiiiiiiii! Märkamatult kiiresti! Kui veel vanal-aastal mõtlesin, et aega nii palju (ülearugi) Eestis olla ja kõiki näha ja igal pool käia, siis reaalsus kujunes nii, et Tartusse ma ei jõudnudki... ja Olustverre ka mitte peale uue aasta vastuvõttu seal. Aga sellest hoolimata nägin ja tegin ka üpris tublisti (õppimine välja arvatud!!!). Kui nüüd kiirelt ja kolme sõnaga viimased kaks nädalat Eestis kokku võtta, siis ütleksid: füsio-arstid, trenn ja sõbrad! :P Jep, õppimisest ei sõnakesti, see ootab veel kõik ees! Eestis olles jõudsin vaid oma note'sid üle vaadata ja slide'id välja printida...

Kolmest sõnast esimene oli, füsio-arstid (okei, see on kaks sõna, aga kuna tegevusvaldkond on sama, siis käsitleme neid siinkohal ühena :D). Lootuses oma halvast õlast lahti saada tegin lausa kolm visiiti. Halvast õlast küll lahti ei saanud, aga halvast hüppekast sain!!! :) Imede-Maarja tegin triks-traks ja käia kohe teine tunne. Kahjuks õlaga on veits kehevamad lood, aga praegu on hunnik teipi peal ja äkki hakkab ikka varsti asja saama. Uskuma ju peab!? Lisaks füsiole käisin kõik need muud vajalikud arstid läbi... st breksi-arsti! :D Perearstist loobusin, sest Eesti elanike-kirjas olen ja mu töötu ja abitu ning seega ka haigekassatu. Parem valutan edasi siis, parematki selle 15€ teha! :D

Et füsio-tulemused ikka proovile panna, siis tegin usinasti sporti ka. Oma bodyweight harjutused tegin ilusti-kenasti nagu kord ja kohus ära. Ühes Krambi võrkpalli trennis käisin õlga proovimas ja tuju ja närve rikkumas (okei, nii hull ei olnud... aga tegelikult ikka oli ka!). Ja oma elu esimeses BoduPump treeningus käisin ka. :D Noh, tasuta sai ju. Ja seltskond oli ka üle prahi, miks siis mitte. :D Kui ma kunagi bikiini-fintnessiga tegelema peaks hakkama, siis hakkan püsikliendiks. :D Tegelikult oli tore (ja totakalt naljakas?!) ju. Algajad, nagu me Mirjega olime. Vist oli lubatud natuke mööda panna?!

Sõbrad. Sorry, aga aega jäi ikka täiega puudu. Mu viimane nädal oli nii totakalt täis pakitud, et päris imelik oli juba. :D Ühe paned bussi peale, et ruttu järgmisele "kohtumisele" jõuda. Ja siis sealt juba edasi kolmandale?! Ja Katre ja Martha ei jõudnudki ujuma! :( Aga Inkeri ja Krisiga saime jutud järje peale. Ja Bärxi oli marutore üle saja-aasta näha. Ja Elerinuga oleme poole aasta jooksul juba kolm (vauu!!!) korda kokkupõrganud!!! Ja vähemalt sain oma Titanicu nähtud... ehk käisime Ergoga Lennusadamas. Seal jäi ka aega väheks, sest me hakkasime kõike ikka rahulikult otsast peale vaatama... ja siis lõpus pidime lihtsalt kõik läbi tuiskama, aga mulle meeldis. Ilus lugu. Kurb lugu! Eriti kurb oli see, et Elerin sellest kõigest ilma jäi! :D Aga noh, me uistuasime ja... suuushitasime... ja kohvitasime... ja jutustasime... Oli niiiiii tore. Aitäh, Eesti! :D

Aga sellest kõigest heast ja toredast hoolimata pean ma tõdema, et ma ootasin siia tagasi tulekut! Väga. See siin on praegu lihtsalt nii minu "asi", et ma ei oskaks mitte midagi rohkemat tahta! Aaa, võib-olla ainult normaalsemaid "elukaaslasi"!?!?!! :D Sellelt rindelt kiire up-date: Egiptuse-poisi asemele kolis uus poiss... dada - Pakistanist! :D Ma esialgu ehmatasin täitsa ära, kui ma teda köögis nägin. Selline kriipi, natuke nagu Noa moodi! :D Hahaha. Aga see pole veel kõik. "Tsillisime" seal selle uue poisiga köögis... ja siis tuli veel üks uus poiss... ütles, et ta ka elab siin! :D Noooohjah, saime siis tuttavaks. India poiss, mis Inda poiss! :D Ma praegu ei ole veel välja selgitanud, kes siis koos elavad (?!?!) või on keegi välja kolinud?!?!? Keegi tüdrukutest?! Sest seda olemasolevat India-poissi ma nägin... aga tüdrukuid ei ole näinud... ja Pakistani poisse pole ka näinud... Eks ma selle "müsteeriumi" siin mõne päevaga välja selgitan, kes-kus. Kui keegi enam trepist nagu 1000kg ahv ei käi, siis üks Pakistani poistest läinud... ja kui keegi enam hommikuti kõva häälega ei rögasta, siis on ka kas Pakistani poiss või Nigeeria tüdruk läinud! :D Hahah, käitumismustrid misssugused! :D Huvitav, mismoodi nemad mind defineerivad... ?! :)

Esimene tuttav, keda siin nägin?! Võrkpalli treener John. Möödus minust jooksujalu, kui ma vale bussiga linna sõitsin, et trenni minna... (pikk jutt, las jääb... :D)

Niiii tore oli oma võrkpalli-sõpru näha. Ja juba ülehomme näen oma teist võistkonda ka.  Ja ma ei oska enam üldse inglise keelt rääkida. Jee :)

Homme rampsi, sest eksamid on tulekul... ja sellega seoses... Valmis olla, läks - paanika algab nüüd!? :)

[edit] - Üleüldsegi. Ma tahtsin ühte väga olulist asja selgitada. See, et mu aasta esimene postitus nii koleda pealkirjaga on, ei tähenda üldse seda, et mu aasta oleks halvasti alanud!!! See oli lihtsalt üks esmaspäev... mis võib-olla tundus natuke... pilvine?! Või siis see lihtsalt tundus väga tuus tollel hetkel. Tegelikult on kõik hästi. Aga ma lihtsalt kiusu pärast ei hakka seda pealkirja enam ringi muutma või ära kustutama! KÕIK ON HÄSTI! MMMUAH! ;)

Same sh*t, different year!

Vahvat ja vägevat,

nunnut ja säravat!
                   E.

Tõotab head, kui esmaspäeva hommik algab sellega, et suudan omale kohvi peale joogijogurtit valada! Õnneks suutsin ma ise seda küll ainult koomiliselt võtta. Challenge accepted! Esialgu oli päris huvitav banaani-maasika kohv... lõpp kiskus hapukaks! :D

Kuigi aasta on ju veel täitsa alguses, olen ma juba nii palju jõudnud teha, wuuhuu! Kõik olulised valdkonnad esindatud: sotsialiseerumine (üle saja aasta!) - tähistasime Taavi juubelit; sportimine (ühe kahe saja aasta!) - käisin Krambi naiskonnaga Põltsu turniiril; õppimine (jällegi maksimaalselt viimasel minutil!) - reflective essay meie grupitööst sai ära esitatud! Tegelikult oli Taffi sünnipäev väga äärmiselt rahulik minu jaoks, sest see teine punkt pressis peale... ja kuna ma nüüd siiski "kõrgema klassi" sportlane olen (hahahah!), siis keeldusin võistlustele eelneval õhtul alkoholist ja läksin varakult koju tuttu... kuigi see teine asi hästi välja ikka ei tulnud, kuna millegi pärast on ööd-päevad endiselt nii sassis! :S

Põltsamaa turniir oli kuidagi hämmastavalt kehvemapoolne. Ma arvasin, et võitstkond on ikka aina tugevamaks ja tugevamaks kasvanud, aga miski nagu kuidagi ei sujunud. Ei mul ega neil. Aga erinevus oli selles, et mul oli põhjendus, neil mitte! :D Ma olin lihtsalt liiga excited või under pressure või midagi taolist, sest ma olin üheaegselt nii rõõmus, et sain jälle siin mängida... ja samas ei ole ma ju seda positsiooni juba sada aastat mänginud ja arvasin, et tuleb puusalt... ei tulnud, rsk! :D Ja kuna ma tundsin, et ootused "välismängija" osas oli kõrged, siis lisas see veel omakorda survet! :D Ja ma kohe täitsa päriselt tundsin end ebamugavalt seal platsil (oma osa mängis teisejärguline mänguvarustus, sest kõik kõige paremad vahendis on ju saarekesel). Päris häbi oli ikka Tarvastu vastu geim kaotada ja vaid napilt kahe punktiga neile peale jääda. Ja ma kohe tundsin, et ma suudaks üks kõik mis positsiooni paremini mängida, kui seal tagaliinis pabistada. Ja ei saanud ma sellest uuest tõstjast sotti... kohati jäi mul suu lahti, mis vägevaid ja stabiilseid tõsteid ta kuskilt välja suutis tõsta... ja teist küljest tundsin ma, et kas tema üldse ei taha või teistele üldse ei sobinud see mängukorraldus. Kahjuks tegime vahetuse liiga hilja, aga ma tõesti ei julgenud seda varem ka välja pakkuda, sest see oli niigi imelik... mingi suvaline tölpa tuleb ja hakkab mängima seda kohta, mida ta tahab?! Ise ei saa ülevalt servidagi... oleks siis vähemalt kogu võistkond kursis olnud, et ma tulen või midagi!?!?! :D Kivi Mirju kapsaaeda, hops! :D Aga näed, lõpuks selgus, et mul oli too päev täitsa talutav tõste. Ja mäng sai hoopis teise hoo. Ja kui mul enne viimast mängu oli tõesti väga-väga-väga turbo-mega-halb tunne kogu selle turniiri pärast, siis viimane mäng päästis päeva! Me ei võitnud. Aga tunne läks umbes miljon sada korda paremaks... ma pole siiski lootusetu!!! ;)

Ja selle õppimise osas on asjad endised. Ma ei suuda enam ära arvutad, mitu portsu vahvleid ma Virgele ja Philipile nüüd juba võlgu olen, aga mu küpsetamis-vaim on valmis igaks puhuks kui ma neid nägema peaks kunagi!!! :D Kui nad enne Inglismaale sattuma peaks mind külastama, siis saab pannukaid ja kui Eestis kokku jookseme, siis saab neid päris õigeid vahvleid!!! Ma olen rõõmus, sest tegelikult ei ole see grammatika kontroll mitte mu hinde kergitamiseks vajalik, vaid selleks, et ma ka ükskord kirjutama õpiks! :) Ma olen nii mõnegi töö ju täitsa ilma kontrollita ära esitanud ja tulemuse erinevus ei ole silmaga nähtav olnud... aga mis on erinev, on see kuidas ma ise õpin sellest! Kui ma kooli poolt saan pool-vigasele tööle vastukajaks, et a few grammatical mistakes, siis mis ma sellest õpin?!?!? Vahel on päris häbi lugeda, kui rumalaid vigu ma teen, kui ma Virge või Philipi parandusi loen, aga igal juhul on see parem õpiviis... järgmine kord ehk äkki võib-olla suudan mõne fraasigi paremini kirjutada! ;) Thanks a million! Kui ma vaid ka vaid varem kõikide asjadega alustada suudaks...

Ergo avastas just natuke aega tagasi, et ma lähen järgmine nädal juba tagasi Inglismaale. Ma tahaks rõõmus olla, aga ma tean, et seekord on see minek vist vähe keerulise kui eelmisel korral. Nii talle kui mulle. Ainuke lohutus on see, et ta tuleb mulle külla... ehk see pehmendab kukkumist!!! Ma ise püüan küll rõõmus olla. Ainuke jama selles, et veel mitu head asja, mida ma siin enne äraminekut korda tahaks saata... niiet head aega, hakkan nüüd eksamiteks õppima nüüd! :P